Huh, kas tõesti on see läbi? Tundub küll. Hinded on pandud, jõulupidu on peetud ja see tähendab, et veerandilõpustress peaks hakkama lahtuma. Homme jääb veel vaid jagada lastele valmiskirjutatud tunnistused, kuulata kontserti ja nautida lõunasööki ning siis - elagu vaheaaeg (ja, ja, ka õpetajad naudivad seda). Nüüd aga pisut hinnetest ja peost.
Hinnete panek on tegelikult üks õpetaja raskemaid ülesandeid. Julgen kindlalt väita, et õpetaja ei suuda kõiki õpilasi hinnata objektiivselt. Ikka on mingi seletamatu faktor mängus. Näiteks käekiri. Kui töö on kirjutatud ikka imeilusas käekirjas, annab see kohe positiivse mulje ja vastupidi. Sina, kes sa õpetaja ei ole, ei aima vist, millised käekirjad võivad lastel olla. Olen lugenud ja aru saanud sellisest käekirjast, mis nägi välja nagu südamefilm - ikka üles ja alla, üles ja alla. Puistan pisut tuhka ka endale pähe, sest tegelikult kujuneb käekiri algklassides, mis tähendab, et pean oma pisikestega eriliselt vaeva nägema. Vaatamata kõigele said hinded enamuses siiski välja pandud, kuid eelmise veerandi rekordit (mitte ühtegi kahelist) korrata ei suutnud. See tähendab, et oli kaks õpilast, kellel ajalugu selge pole ja peavad peale vaheaaega järele vastama. Ka enda klassis on hinded läinud nüüd tõsisemaks. Pole nii palju viielisi ja nelja-viielisi kui varem, aga see on isegi hea. See näitab, et hindeid ei kingita, vaid need tuleb välja teenida.
Tulles hinde väljateenimise juurde, siis jõudsin sel nädalal mitu korda pahaseks saada. Nimelt on õpilastel (ja usu või ära usu ka vanematel) komme kaubelda hinde üle nagu turul. "Mul tulevad kõik neljad ja viied, kas ma kuidagi ei saaks ikka seda tööd järele teha või muidu nelja", on päris tavapärane küsimus. Olen kuulnud, et üks abiturient kauples niimoodi hõbemedali välja. Käis mitme, mitme õpetaja juures sama jutuga ja õpetajad on loomulikult vastutulelikud. Mina nii vastutulelik polnud. Kui ikka üks kontrolltöö on parandatud kahelt nelja peale ja teine on kolm, no ei pane veerandiks nelja. Samas olen alati öelnud, et võin ka kõikidele viied panna, aga mida see aitab? Targemaks see ju kedagi ei tee. Igaüks teab oma sisimas ise, mida ta väärt on. Kui ma sain kunagi ajalootöö "5", oli ikka kehv tunne küll. Oleks pidanud töö "2" saama, aga õpetaja ei olnud viitsinud mu tööd vist lugedagi, teadis niikuinii, et ma hästi kirjutan. Ja ei väsi kordamast, kõige rohkem olen õppinud äpardunud töödest. Mäletan kahte geograafiast või ühte matemaatika näidistundi seminaris, mis läks täiesti aia taha. Nüüd on matemaatika minu laste kindel lemmiktund, järelikult ma väga viltu ei õpeta :) Nii et kaubelda võib (nagu mul vennas seda väga teha armastab), aga seda tuleb teha turul, mitte koolis.
Omaette hinded on muidugi käitumise ja hoolsuse hinded. See on puhas tunneteküsimus. Kaks õpilast saavad käitumise hea, aga ühe hea on parem kui teise hea. Mina olen asja lahendanud omamoodi. Kui ühel veerandil olen südame teinud kõvaks ja pannud rahuldava, siis ma järgmisel veerandil püüan ikka võimaluse korral premeerida käitumist hea hindega. Mõnel juhul saab seda teha, teisel juhul mitte. Ka käituvad õpilased erinevate õpetajate tundides erinevalt, erinevalt käitutakse tunnis ja vahetunnis. Millist käitumist siis hinnata? Kirjutasin oma vanematele e-kooli foorumisse, et võtku nad käitumise ja hoolsuse hindeid kui minu nägemust, mitte kui lõplikku tõde. Õnneks pole siiani mingeid pretensioone ka esinenud.
Nüüd siis tänase peo juurde. See oli esimene jõulupidu, mida ma ise ei pidanud ette valmistama ja sain nautida teiste tehtud tööd. Pidu oli tore, aga algas suure äpardusega. Nimelt olin ma ära kaotanud CD, mille järgi minu klass pidi jõuluvanale esinema. Paanikakontor oli täielik ja minu õnn, et lapsed rahulikuks jäid ja minu eeskujul ei paanitsenud. Lasime laulda saalis olnud lastel ja vaatamata sellele, et meil tants ikka originaalmuusika puudumisel segi läks, transportis jõuluvana pakid klassi kuuse alla. Seekord testisin laste kannatust. Keegi ei tohtinud pakki enne lahti teha, kui kõigil pakk käes. Siis istusime ringi ja täpselt korraga avanesid pakid. Rõõmu oli palju, sest pakis oli suur mänguraamat maade avastamisest. Ka mind ei olnud jõuluvana unustanud ja seepärast saabusin koju suure vahva jõulukorviga täis väga erinevaid jõuluüllatusi. Ülitore, et sind ikka meeles peetakse. See näitab, et sa lähed jõuluvanale (või tema abilistele) korda ja see on väga tähtis. Aitab, aeg on magama minna, et homme ärgata värske ja puhanuna. Sina aga piilu akna taha, äkki mõni hiline päkapikk veel liigub ... :)
Hinnete panek on tegelikult üks õpetaja raskemaid ülesandeid. Julgen kindlalt väita, et õpetaja ei suuda kõiki õpilasi hinnata objektiivselt. Ikka on mingi seletamatu faktor mängus. Näiteks käekiri. Kui töö on kirjutatud ikka imeilusas käekirjas, annab see kohe positiivse mulje ja vastupidi. Sina, kes sa õpetaja ei ole, ei aima vist, millised käekirjad võivad lastel olla. Olen lugenud ja aru saanud sellisest käekirjast, mis nägi välja nagu südamefilm - ikka üles ja alla, üles ja alla. Puistan pisut tuhka ka endale pähe, sest tegelikult kujuneb käekiri algklassides, mis tähendab, et pean oma pisikestega eriliselt vaeva nägema. Vaatamata kõigele said hinded enamuses siiski välja pandud, kuid eelmise veerandi rekordit (mitte ühtegi kahelist) korrata ei suutnud. See tähendab, et oli kaks õpilast, kellel ajalugu selge pole ja peavad peale vaheaaega järele vastama. Ka enda klassis on hinded läinud nüüd tõsisemaks. Pole nii palju viielisi ja nelja-viielisi kui varem, aga see on isegi hea. See näitab, et hindeid ei kingita, vaid need tuleb välja teenida.
Tulles hinde väljateenimise juurde, siis jõudsin sel nädalal mitu korda pahaseks saada. Nimelt on õpilastel (ja usu või ära usu ka vanematel) komme kaubelda hinde üle nagu turul. "Mul tulevad kõik neljad ja viied, kas ma kuidagi ei saaks ikka seda tööd järele teha või muidu nelja", on päris tavapärane küsimus. Olen kuulnud, et üks abiturient kauples niimoodi hõbemedali välja. Käis mitme, mitme õpetaja juures sama jutuga ja õpetajad on loomulikult vastutulelikud. Mina nii vastutulelik polnud. Kui ikka üks kontrolltöö on parandatud kahelt nelja peale ja teine on kolm, no ei pane veerandiks nelja. Samas olen alati öelnud, et võin ka kõikidele viied panna, aga mida see aitab? Targemaks see ju kedagi ei tee. Igaüks teab oma sisimas ise, mida ta väärt on. Kui ma sain kunagi ajalootöö "5", oli ikka kehv tunne küll. Oleks pidanud töö "2" saama, aga õpetaja ei olnud viitsinud mu tööd vist lugedagi, teadis niikuinii, et ma hästi kirjutan. Ja ei väsi kordamast, kõige rohkem olen õppinud äpardunud töödest. Mäletan kahte geograafiast või ühte matemaatika näidistundi seminaris, mis läks täiesti aia taha. Nüüd on matemaatika minu laste kindel lemmiktund, järelikult ma väga viltu ei õpeta :) Nii et kaubelda võib (nagu mul vennas seda väga teha armastab), aga seda tuleb teha turul, mitte koolis.
Omaette hinded on muidugi käitumise ja hoolsuse hinded. See on puhas tunneteküsimus. Kaks õpilast saavad käitumise hea, aga ühe hea on parem kui teise hea. Mina olen asja lahendanud omamoodi. Kui ühel veerandil olen südame teinud kõvaks ja pannud rahuldava, siis ma järgmisel veerandil püüan ikka võimaluse korral premeerida käitumist hea hindega. Mõnel juhul saab seda teha, teisel juhul mitte. Ka käituvad õpilased erinevate õpetajate tundides erinevalt, erinevalt käitutakse tunnis ja vahetunnis. Millist käitumist siis hinnata? Kirjutasin oma vanematele e-kooli foorumisse, et võtku nad käitumise ja hoolsuse hindeid kui minu nägemust, mitte kui lõplikku tõde. Õnneks pole siiani mingeid pretensioone ka esinenud.
Nüüd siis tänase peo juurde. See oli esimene jõulupidu, mida ma ise ei pidanud ette valmistama ja sain nautida teiste tehtud tööd. Pidu oli tore, aga algas suure äpardusega. Nimelt olin ma ära kaotanud CD, mille järgi minu klass pidi jõuluvanale esinema. Paanikakontor oli täielik ja minu õnn, et lapsed rahulikuks jäid ja minu eeskujul ei paanitsenud. Lasime laulda saalis olnud lastel ja vaatamata sellele, et meil tants ikka originaalmuusika puudumisel segi läks, transportis jõuluvana pakid klassi kuuse alla. Seekord testisin laste kannatust. Keegi ei tohtinud pakki enne lahti teha, kui kõigil pakk käes. Siis istusime ringi ja täpselt korraga avanesid pakid. Rõõmu oli palju, sest pakis oli suur mänguraamat maade avastamisest. Ka mind ei olnud jõuluvana unustanud ja seepärast saabusin koju suure vahva jõulukorviga täis väga erinevaid jõuluüllatusi. Ülitore, et sind ikka meeles peetakse. See näitab, et sa lähed jõuluvanale (või tema abilistele) korda ja see on väga tähtis. Aitab, aeg on magama minna, et homme ärgata värske ja puhanuna. Sina aga piilu akna taha, äkki mõni hiline päkapikk veel liigub ... :)
No comments:
Post a Comment