Eesti poliitika meediakuvand.

Vaadates Eesti poliitikat läbi meedia, võime erinevaid meediakanaleid jälgides saada väga kireva pildi. Kõige ilmekamaks näiteks on ehk pronkssõduriga seotud sündmused 2007. aasta aprillis, kus eestikeelse meedia tarbijani jõudis üks uudis, venekeelse meedia tarbijani teine. Kui see, et eestikeelne ja venekeelne meedia näevad Eesti poliitikat erineva nurga alt on arusaadav ja ehk mõistetavgi ning palju diskuteeritud, siis oleks huvitav teada, kuidas näeb Eesti poliitikat hoopis kolmas meediakanal, olgu selleks näiteks saksakeelne online-meedia. Mida saab teada emakeelena saksa keelt rääkiv inimene, kui ta sisestab Google otsingumootorisse sõnapaari „estnische Politik“? Ta leiab ligikaudu 396 000 vastet 0,48 sekundiga. On selge et kõiki neid tuhandeid artikleid läbi lugeda ei jõua, kuid esimese kümnega suudab ehk huviline tutvuda küll.
On aimatav, et esimese mulje Eesti poliitikast saab saksa keelt kõnelev inimene saksakeelse Wikipedia kodulehelt. Ta saab teada, et Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seaduslik võim kuulub 101 liikmelisele Riigikogule, et Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja teised ministrid. Märgitakse ära, et Eesti riigipeaks on president, kelle ametisse valimine on vägagi komplitseeritud. Ära on toodud peamiste Eesti parteide poliitilised orientatsioonid, mille järgi vasakpoolsed parteid on Keskerakond (sotsiaalliberaalne partei) ja Rahvaliit (põllumajanduslik partei), keskel asub Sotsiaaldemokraatlik Partei ja parempoolseteks parteideks on Reformierakond (klassikaliselt liberaalne partei), Res Publica (konservatiivne partei) ja Isamaaliit (natsionaalkonservatiivne partei). Selgituseks – antud lehte pole uuendatud 2007. aastast alates. Eraldi on ära märgitud Eesti suhe Venemaaga, kus tuuakse välja 2005. aastal Moskvas allakirjutatud Eesti-Venemaa piirileping. Saksakeelne lugeja saab teada, et piirilepingu allkirjastamise venimine (läbirääkimis alustati juba 1999. a) oli seotud tollase Venemaa presidendi Putiniga, kes ei tahtnud aktsepteerida 1940. aasta annektsiooni ja 1920. aasta Tartu rahulepingut. Pärast piirileppe allkirjastamist võttis Venemaa oma allkirja aga kiiresti tagasi, sest polnud nõus Eesti poolt lisatud preambulaga, mis muuhulgas rääkis aastakümnete pikkusest okupatsioonist ja Nõukogude Liidu agressioonidest Eesti vastu. Piirilepe on allkirjastamata siiani.
Üllatusena satub saksakeelne lugeja pärast wikipediat teisena Hageni linna kodulehele, mis on eraldi tähelepanu pööranud Euroopa Liidu uutele liitujatele. Eesti kohta kirjutatakse muuhulgas, et tähtsamateks parteideks on konservatiivne Isamaaliit, liberaalne Reformierakond, sotsiaaldemokraatlikud Mõõdukad, Keskerakond, Rahvaliit ja Ühendatud Vene Erakond. Vaadates otsa parteide nimedele, tuleb taas tõdeda seda, et lugeja saab vana info. Lisaks parteidele märgitakse ära, et domineeriva partei puudumine ning konkureerimine sarnaste valijategruppide pärast on põhjustanud sagedasi valitsusevahetusi. Siiski on kõik valitsused olnud ühtsed oma peamises eesmärgis: mobiliseerida jõud üleminekuks plaanimajandusest avatud turumajandusse. Ka püüab Eesti kiiresti integreeruda euro-atlandi struktuuridesse.
Kolmanda artiklina võib lugeda Saksamaa Bundesdagi liikme Sarah Wagenknechti 31. jaanuari pressiteadet aastast 2008, mis kannab pealkirja „Eesti: protsess lõpetada – läbi suruda õigusriigi standardid!“. Sarah Wagenknecht käis jälgimas protsessi, mida peeti nelja arvatavalt peamiste 2007. aasta aprilirahutuste initsiaatorite üle, muuhulgas vestles ta nii süüdistatavate kui ka erinevate organisatsioonide esindajatega. Wagenknechti arvates oli protsess läbi viidud väga puudulikult. Näiteks püüdsid Eesti ametnikud tunnistajaid mõjutada, süüdistused põhinesid enamasti e-mailidel ja sms-sõnumitel, millel pole õigusliku alust. Hoopis arusaamatu on aga Wagenknechti arvates väide, et süüdistatavad plaanisid rahutusi kuude kaupa ette. Wagenknecht väidab muuhulgas järgmist:
Rahutused tekkisid alles siis, kui politsei ja muud Eesti julgeolekujõud (eriti salapolitsei) rahulikku meeleavaldust brutaalse käitumisega provotseerinud olid. Seda tõendab ka kinni võetud ja ühe öö vahi all veetnud, brutaalset kohtlemist tunda saanud sakslane. Protsessil on poliitiline iseloom, sest peaminister ise lubas süüdlastele karmimat viieaastast karistust. Süüdistatavatest tahetakse teha näited, mis võib juhtuda, kui kritiseerida Eesti poliitikat, poliitikat, mis on lõhenenud ja teeb kõik selleks et venekeelselt rahvastikult ära võtta tema õigused. Polnud juhus, et provokatsioonid toimusid antifašistliku mälestusmärgi äraviimisel. On skandaal, et Euroopa Liit hoiab end tagasi ja ütleb, et tegemist on riigi siseasjaga. Eesti eirab norme, muuhulgas neid, mis puudutavad vähemusi. On aeg Eestilt nõuda seda, mida ta lubas Euroopa Liitu astudes – pidada kinni demokraatlikest ja õigusriiklikest standarditest.
Kuidas seletada ja tõestada sakslasele, kes loeb sellist pressiteadet, et Eestis ei kiusata venelasi taga, et Eesti on demokraatlik ja toimiva õigussüsteemiga riik?
Järgmine Euroopa Liidu liikmesriike tutvustav internetilehekülg iseloomustab Eesti tähtsaimaid poliitikuid, peaministrit Andrus Ansipit ja presidenti Arnold Rüütlit (taas vananenud info). Ansipit kirjeldatakse kui endist kohaliku tähtsusega poliitikut, kes suutis tõusta komeedina suurde poliitikasse. Tema karismaatilisus ja usaldusväärsus on juhiomadused, mis ilmnesid juba Tartu linnapeaks olles ja tegid ta rahva hulgas armastatuks. Valitsusjuhina on tal nüüd ülesanne liita oma paremliberaalne Reformierakond, vasakpopulistlik Keskerakond ja põllumajanduslik-konservatiivne Rahvaliit.
Arnold Rüütlit nimetab artikkel „vana kooli“ meheks, kes Eesti iseseisvumisel siiski olulist rolli mängis. Endise Rahvaliidu liikmena on Rüütel populaarne eelkõige vanemate inimeste ja põllumeeste hulgas. Noorem generatsioon peab Rüütlit ikkagi kommunistliku mineviku esindajaks. Sageli võrreldakse teda eelmise karismaatilise ja intelligentse Eesti presidendi Lennart Merega, kes sekkus ka aktiivselt päevapoliitikasse. Rüütel täidab rohkem esinduslikku rolli.
Saksakeelne Wapedia teeb põhjaliku ülevaate Eesti parteidest ja poliitikutest.
Esimese parteina nimetatakse Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, mis teades Saksa sisepoliitikat ja sotsiaaldemokraatide edu, polegi ehk nii üllatav. Tuuakse välja, et Eesti sotsiaaldemokraadid erinesid teistest Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest oma konservatiivsuse poolest, kuid sellest loobuti, kui hakati koostööd tegema parempoolsete parteidega. Sotsiaaldemokraadid (endised Mõõdukad) on valimistel koostööd teinud mitmete parteidega ja olid kuni majanduskriisist põhjustatud tülini osalised ka viimases valitsuses.
Isamaa ja Res Publica Liit on tekkinud konservatiivse Res Publica Liidu ja kristlik-rahvuskonservatiivse Isamaaliidu ühinemisel. Res Publica Liidu lõid Isamaaliiduga tihedalt seotud olnud noored konservatiivid ja majandusliberaalid. Esimestel valimistel said nad kohe 24,6% häältest ja muutusid Riigikogus arvestatavaks jõuks. Isamaaliidu eelkäijaks oli Rahvuslik Koonderakond „Isamaaliit“, mis tekkis nelja kristlik-konservatiivse partei ühinemisel, kelle liikmed olid endised dissidendid ja nõukogude valitsuse vastased. Isamaaliit ja Res Publica ühinesid 2006. aastal.
Reformierakonda nimetab Wapedia kõige majandusliberaalsemaks parteiks Euroopas üldse. Tuuakse ära Reformierakonna nõudmine alandada tulumaks 18%ni aastaks 2011 ning kohustuslikust sõjaväeteenistusest loobumine.
Rahvaliitu peetakse põllumajanduslikuks parteiks, keda pooldavad enamasti vaesemad inimesed ja maainimesed. Kuigi parteil on rahuvslike elemente, leiab ta pooldajaid ka venekeelse elanikkonna seast. Rahvaliit on hetkel kõige suurema liikmeskonnaga partei Eestis ja vaatamata euroskepsisele toetas siiski Eesti astumist Euroopa Liitu.
Keskerakond on kesk-vasak partei populistlike elementidega. Ta on üks tähtsamaid parteisid Eestis, mis rajati kohe pärast taasiseseisvumist. Keskerakond on üks Eesti püsivaim ja mõjuvõimsaim partei. Ta on olnud osaline paljudes valitsuskoalitsioonides ja juhib suuri omavalitsusi. Keskerakond toetab astmelist tulumaksu ja rõhutab riigi tasakaalustavat rolli sotsiaalses turumajanduses. Partei toetub eelkõige pensionäridele, väheteenivatele inimestele ja venekeelsele elanikkonnale. Partei juhile Savisaarele heidavad tema oponendid ette autoritaarset juhtimisstiili. Partei on tuntud oma populistlike aktsioonidega.
Ära märgitakse ka Eesti Vasakpartei, kes oma eelkäijaks peab küll Eesti Kommunistlikku Parteid, kuid on nüüd sihiks seadnud demokraatliku sotsialismi. Roheliste partei Wapedia lehele veel jõudnud pole.
Poliitikutest tutvustatab Wapedia Ilvest, Ansipit, Padarit, Partsi, Rüütlit, Kallast, Kelamit, Reiljanit ja Andres Tarandit. Savisaare kohta Wapedia lugeja midagi teada ei saa, kui ei oska teada otsida endiste peaministrite alt.
Edasi leiab Eesti poliitika vastu huvi tundev saksa keelt rääkiv inimene blogi, mis on pühendatud tervenisti Eestile. Üks postitus tutvustab 2005. aastal läbiviideud uuringut „Euroopa Liidu noorte osalus poliitikas“. Uuringust selgus, et noored Eestis tunnevad poliitika vastu tunduvalt vähem huvi kui noored Saksamaal, kuid ometi on nad väga optimistlikud.
Järgimseks võib uurida hotelliportaali, mis lisaks hotellidele tutvustab ka riike, kus hotellid asuvad. Antud lehelt saab teada, et Eesti astus Euroopa Liitu ning koos sellega võttis ka kursi eurole. Taas kord saab lugeda parteidest ja Euroopa Liidu valimistest, kopeeritud on eelpool mainitud teksti, mis rääkis Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu allkirjastamisest ja selle tagasilükkamisest.
Ajalehe „Frankfurter Allgemein“ artikkel, mis samuti otsingu esilehel, puudutab oma artiklis „Venemaa uued lapsed“ 2007. aasta aprillirahutusi ja sellele järgnenud našistide kogunemisi Eesti saatkonna juures Moskvas. Artiklist võib lugeda, et vene noortel polnud mingit aimu nooremast ajaloost, mistõttu ei suutnud nad ka mõista, et Nõukogude Liit oli eestlaste jaoks võõras võim, mille sümbol pronkssõdur ka rahutused põhjustas.
Ehmatav on aga otsingu esilehe viimane artikkel. Nimelt kirjutab Hanne-Margaret Birkenbach kriisipreventatsioonist, kus ta puudutab ka Eestit. Võib lugeda, et Eestis venekeelset elanikkonda, keda on kolmandik, diskrimineeritakse. Vaid tänu rahvusvahelisele poliitikale, mis etnopoliitilist ohtu märkas, on õnnestunud läbi suruda venekeelse elanikkonna põhiõigused, hoida ära konflikti eskalleerimise ja seega ka suhete pingestumise Venemaaga. Üheks näiteks venekeelse elanikkonna diskrimineerimisest on Birkenbachi arvates keelepoliitika, sest eesti keel on Eestis ainus riigikeel ning selle oskus eelduseks kodanikuks saamisel. Tänu rahvusvahelisele vahelesegamisele ei suutnud Eesti poliitika siiski saavutada oma eesmärki - venekeelne elanikkond riigist välja saata. Eesti pidi aktsepteerima programme ja rahvusvaheliselt kontrollitavaid keeleeksameid, mis võimaldavad eesti keelt õppida ja kodanikuks saamise taotluse esitamist. Nii kirjutab poliitikateaduste instituudi professor.
Millise esmase meediakuvandi saab siis saksakeelne internetis otsija Eesti poliitikast? Kõigepealt vananenud, sest Arnold Rüütel pole enam ammu ametisolev president, Isamaaliit ja Res Publica on vahepeal ühinenud ning Roheliste parteid ei olnud mainitud ühelgi lehel. Teiseks jäid häirivalt silma kaks artiklit, mis püüdsid lahata Eesti ja Venemaa suhteid. Eesti oludega mitte kursis oleva inimesena loeksin nendest välja, et Eesti on natsionalistlik riik, mis loodab venelasi taga kiusates nendest lahti saada. Mõistan, et natsionaalsotsialism on sakslastele valus teema, kuid eestlasena tunnetan, et mulle on nende artiklitega liiga tehtud. Kolmandaks saab saksakeelne lugeja päris hea ülevaate Eestis tegutsevatest parteidest, poliitikutest ja valimistulemustest, kuid esiplaanil on Reformierakond, Isamaaliit, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei oma liidritega. Äsjastel kohalikel valimistel oma ülemvõimu näidanud Keskerakonnast on lugeda vähem, veelgi vähem saab lugeda Savisaarest. Seega vajab saksakeelne internetis otsleja kindlasti uut ja objektiivset infot Eesti poliitika kohta. Miks mitte kasutada info levitajana ära saksakeelset Eestist rääkivat blogi, mis on juba olemas, kuid mida vaadatakse ja kommenteeritakse vähe. Loodan väga, et saksa keelt rääkiv inimene, kes huvitub Eesti poliitikast ei piirdu ainult internetis leiduva materjaliga, vaid leiab võimaluse lugeda ka päevalehti, ajakirju, raamatuid või suhelda otse eestlastega ning küsida: „Mis teie riigi poliitikas õieti toimub?“
Kasutatud allikad:
http://de.wikipedia.org/wiki/Estland
http://www.europa.wfg-hagen.de/estland/osterweiterung_estland_politik.htm
http://www.sahra-wagenknecht.de/de/article/240.estland_prozess_beenden_rechtsstaatliche_standards_durchsetzen.html
http://www.europa-digital.de/laender/est/nat_pol/
http://wapedia.mobi/de/Portal:Estland
http://estland.blogspot.com/
http://www.hotelsclick.com/gasthofe/ES/Estland-POLITIK-3.html
http://www.faz.net
http://www.bpb.de/