Olen tavaliselt kirjutanud kontserditest siis, kui esimene emotsioon möödas ja seetõttu pole tagasivaated ehk piisavalt värsked. Täna teen erandi. Tulin mõni hetk tagasi Toomemäelt, kuhu oli kokku tulnud suur hulk noori, kenasid ja tarku, et üheskoos maha pidada tudengite öine laulupidu. Mäletan, et olin päris väike siis, kui tegelikult neid päris õigeid öiseid laulupidusid peeti, kuid juba siis teadsin Alo Matiiseni isamaalisi laule peast. Tõsi, minu kurvastuseks elasin ma Tallinnast kaugel ja päris suurele peole sinna rahvasumma ei pääsenud. Nüüd siis, kus ma tegelikult enam üliõpilanegi pole, sattusin tudengite öisele laulupeole. Rahvast oli palju (ehk küll kindlasti mitte niipalju kui 80ndatel), meeleolu ülev (ehkki kindlasti jälle mitte nii ülev kui 80ndatel). Lauldi nii isamaast kui armastusest, nii merest kui meremehest. Lauldi rõõmuga ja vabalt. Ma ei tea, võibolla oli see minu imelik kiiks, aga mulle tundus, et isamaalised laulud tulid kuidagi võimsamalt ja selgemalt kui armastuslaulud ning seda tudengite poolt. Tunnistan, see tegi südame soojaks ja tunde uhkeks. Pole see meie noorus midagi hukka läinud - hoiab ja armastab oma isamaad küll! Jätkuks noortel vaid seda nutti suunata energiat ja võimu, mis neil kahtlemata olemas on, õiges suunas.
Õiges suunas pidid kirjutama ka abituriendid laupäeval. Ega mul muidu olekski enam lõpukirjandi kirjutamisega pistmist olnud, kui ma mitte välisvaatleja poleks olnud. Sain hoopis teisest küljest vaadata kirjandikirjutajaid ja see oli ütlemata huvitav. Näha neid närveerimas enne kirjandit, pingsalt mõtlemas kirjandi ajal (mõttetegevust võis tõesti kohati isegi kuulda :) ja paluda siis lõpuks väriseval käel (paljud neist olid nii väsinud) kirjutada allkiri selle kohta, et kirjand kirjutatud. Sain ka ise piiluda mõnede kirjandite esilehtedele. Kindlasti oli üks populaarsemaid teemasid - olla nagu kõik või jääda iseendaks. Kriitilise meelega nagu ma olen, ei leidnud väga häid pärle, küll aga hulgaliselt sõnu nagu ühiskond, aegade algusest, isiksus jne. Arvan, et kirjandite parandajatel on teatud sõnad, mille suhtes on nad allergilised. Ühe mõttena jäi siiski meelde inimkonna võrdlemine liivakõrbega - iga liivatera on eriline, kui koos moodustavad nad koosluse ehk kõrbe. Muide, küsisin ka oma pisikestelt teise klassi sõpradelt, kas nad tahavad olla nagu kõik või tahavad olla omanäolised. Nagu üks mees (nagu kõik) tõsteti käed selle poolt, et tuleb jääda iseendaks. Laps teab, mis ta räägib :)
Õiges suunas pidid kirjutama ka abituriendid laupäeval. Ega mul muidu olekski enam lõpukirjandi kirjutamisega pistmist olnud, kui ma mitte välisvaatleja poleks olnud. Sain hoopis teisest küljest vaadata kirjandikirjutajaid ja see oli ütlemata huvitav. Näha neid närveerimas enne kirjandit, pingsalt mõtlemas kirjandi ajal (mõttetegevust võis tõesti kohati isegi kuulda :) ja paluda siis lõpuks väriseval käel (paljud neist olid nii väsinud) kirjutada allkiri selle kohta, et kirjand kirjutatud. Sain ka ise piiluda mõnede kirjandite esilehtedele. Kindlasti oli üks populaarsemaid teemasid - olla nagu kõik või jääda iseendaks. Kriitilise meelega nagu ma olen, ei leidnud väga häid pärle, küll aga hulgaliselt sõnu nagu ühiskond, aegade algusest, isiksus jne. Arvan, et kirjandite parandajatel on teatud sõnad, mille suhtes on nad allergilised. Ühe mõttena jäi siiski meelde inimkonna võrdlemine liivakõrbega - iga liivatera on eriline, kui koos moodustavad nad koosluse ehk kõrbe. Muide, küsisin ka oma pisikestelt teise klassi sõpradelt, kas nad tahavad olla nagu kõik või tahavad olla omanäolised. Nagu üks mees (nagu kõik) tõsteti käed selle poolt, et tuleb jääda iseendaks. Laps teab, mis ta räägib :)
No comments:
Post a Comment