Uues, päris oma kodus :)

Nii see elukene veereb. Märtsis suutsin vaid ühe korra end kätte võtta ja siia midagi kirja panna. Aga... minu mittekirjutamisel on sadu õigustusi, kui mitte rohkemgi. Alustuseks elan nüüd juba mitmendat nädalat oma uues, uhkes ja juba armsaks saanud korteris. Hakkasin mõtlema, mitmes see mul siis tegelikult juba on. Esimene elupaik olevat olnud mul vanaema juures, kus kolm peret neljases toas koos elasid. Vanaema ja korterit mäletan veel väga hästi, seda, et ma ise kunagi seal elasin, paraku mitte. Olin vist kolmene, kui ära kolisime kahesesse. Kaheksa või üheksa-aastaselt sai ümber kolitud lähedalasuvasse vanatädist tühjaks jäänud korterisse, kus siis elasime päris pikalt. Seni, kuni lõpetasin keskkooli ja võtsin ette teekonna Saksamaale. Kahe sealoldud aja jooksul sai elatud kahes majas. Ühes oli minu päralt terve katusekorrus, teises oma tuba. Tagasitulles järgnes ühikas koos ühikatoaga. Kuuekesi kolmes toas, aga hakkama saime. Esimesed tööaastad veetsin väikeses maakohas ametikorteris. Korter oli suur ja avar, kuid paraku ka küllalt külm. Elasin talvel ühes toas koos soojapuhuriga ja teises toas käisin ainult kiirelt kapist riideid võtmas. Teise töökohta minnes üürisin juba mõistlikuma korteri, kuhu sain hiljem ka armsa toanaabri, kes siiamaani heaks sõbraks jäänud. Saades kolmanda töökoha heade mõtete linna, lahenes korteriprobleem päris ootamatult ja omapäraselt. Nimelt avastas armas sugulane, et tal oleks paras aeg korterit vahetada ja et mina võiksin tema kolmesesse sisse kolida. Nii ma siis mängisin laia tegelast ja elasin üksi kolmetoalises korteris. Ühes toas magasin, teises toas vaatasin telekat ja töötasin. Kolmandast tahtsin teha spordisaali, aga ei jõudnud :) Enne küpses mõte ikkagi oma, päris oma korterist. Kui nüüd nimetatud elupaikadele lisada veel need elupaigad Austrias ja Saksamaal, kus ma ka üsna pikalt elasin (Viini ühikas Doonau kaldal neli kuud), siis võib julgelt öelda, et olen suhteliselt kohanemisvõimeline ja rahul iga katusega, mis pea kohal on.

Kolimine läks suhteliselt valutult tänu vennasele ja tema sõpradele, aga asjade pakkimine võttis ikka meeletult palju aega. Miks peab inimesel olema lõppude lõpuks nii palju asju ja miks ei raatsi osad inimesed (ennast nende hulka lugedes) teatud asju ära visata ja koguvad neid kastidesse, mida tassivad siis ühest kohast teise. Oma varandust üle vaadates sain mitu suurt kilekotäit tarbetut paberit ja muud träni, mis oli lihtsalt seisnud. Kardan, et päris palju sellist paberimajandust, mida ma tegelikult ei vaja, tuli ka minuga kaasa, aga las ta olla. Südamerahu (äkki ikkagi läheb vaja), maksab ka midagi.

Nüüd tegelen siis hoolega tubade sisustamisega. Köök on juba tellitud ja tegemisel, magamistoakardin on ostetud ja loodetavasti saab lähipäevil ka üles (vaata muidu ärgates, kuidas lapsed kooli lähevad:) Ka kaks laelampi on juba paigas ning nädalavahetusel tuleb vaadata garderoobi, telekaalust, suure toa kardinaid ja veel palju muud. Esialgu veel on julge tunne, aga näis, milline minu pangaarve mõne aja pärast välja näeb. Õnneks on kohe ka palgapäev tulemas, mis annab head kindlust juurde. Nii et elu on hetkel ütlemata kena.

Rääkides veel kiirelt koolist, siis on alanud viimane veerand ja mida päev edasi, seda päikselisemaks asi muutub. Juba hakkavad mõtted suvepuhkuse poole liikuma, kuigi tean - vara veel. Oma pisikeste sõpradega käisime Rakvere teatris vaatamas Käpipuude vennaskonda. Päris omapärane tükk. Usun, et veel lahedam oli Vallimäel ringi joosta, seda enam, et sattusime sinna just sel päeval, kui algas suur tuisk. Igatahes tänas üks teise klassi poiss oma õpetajat ja mind (olime kahe klassiga), et me nii vahva päeva korraldasime. Muidu on ikka nii nagu alati. Mõnel päeval tunned kohe, et tunnid lähevad hästi, lapsed kuulavad sind (suutsin vabadussõjast rääkida nii, et pea 40 minutit oli klassis haudvaikus), teisel päeval tunnetad, et ei ole päris asja sees. Kevad annab tunda nii õpilastel kui ka mul endal. Kuidas sinu ja kevadega lood on? Talvejoped ja mütsid juba kappi visatud? Ära liialt vara seda siiski tee. Täna ööseks lõpetan. Loen veel ühe peatüki Kivirähu Rehepapist (maiuspalana on raamaturiiulis ootamas äsja ostetud ja ühe toreda inimese soojalt soovitatud Anna Gavalda raamat "Koos, see on kõik") ja siis mõneks tunniks unenägude maailma. Täiesti müstika, et uues korteris pole mul veel uneprobleemi tekkinud, aga ei sõna ära.