TÕS-ist hittideni, hittidest šotti

See nädal on jälle olnud tegus ja emotsiooniderohke. Eelmisel nädalavahetus otsustasin pärast pikk, pikka mõttetööd minna ühele omapärasele sünnipäevale. Nimelt sai õpetajate seminar 180 aastaseks ja minul kui vilistlasel oli tegelikult aukohus olla kohal. Korralik nagu ma olen, läksin juba aktuseks kohale. Saal oli rahvast pungil täis, istuma sain tunni pärast, kui mõned kannatamatud vajasid liikumist. Aktus oli kena ja ... pikk. Meelde jäi Luukas oma emotsionaalse esinemisega ja sellega, et nimetas ämblikku kah inimeseks. Loodusõpetuse õpetajana oleksin hirmsasti tahtnud pisut vastu vaielda, aga kus sa julged. Üks asi on täis saal, kus hääl niikuinii ei kosta ja teine lugu on see, et katsu sa haridusministriga vaielda. Aktus lõppes igatahes sellega, et ühel vanemal õpetajal, meeldival proual, lihtsalt katkestati kõne. Pole ka imestada, kui tema esimene küsimus oli - kui kaua võib rääkida, olgu mainitud, et aktus oli juba pea paar tundi kestnud. Pärast aktust läks siis peoks. Meie kursuselt oli ka ikka rahvast kohal, algul vähem, hiljem pisut rohkem. Lobisesime ja vaatasime ringi. Avastasime seintelt oma kursuse joonistatud pilte, leidsime raamatukogust fotosid. Mis aga eriti hästi käima ei tahtunud minna oli pidu. Venis ja venis ja venis. Põhjuseks võibolla see, et enamus õpetajaid ju naissoost ja tantsitajaid vähe. See, mida meie ootasime, tuli hilja õhtul. Nimelt astus üles õppejõudude koor ja ettekandele tuli kurikuulus "Pihlapuu" laul. Ma ei tea, kas see laul ka teistele lendudele midagi tähendas, kuid meie lennule tähendas see väga palju. Esimese pihlapuu ajal tõusti püsti ja hoiti kätest kinni (nii nagu laulaks isamaa-armastusest), kordusesituse ajal istuti hiirvaikselt ja nauditi hetke (mõnel noormehel oli isegi pisar silmanurgas). Oli hetk, mille pärast tasus kokkutulekule minna. Suvel on ehk lootust rohkemate kursaõdedega kokku saada.

Teine selle nädala tippsündmus oli Eesti hittide kontsert. Maarja, Iff, Kaire Vilgats ja Koit Toome suutsid terve õhtu laulda selliseid laule, mis meelel ja keelel. Mis peamine - tundus, et nad ise ka nautisid laulmist ja tundsid end mõnusalt ja vabalt. Sama said teha ka pealtvaatajad. Patrioodina läksid mulle muidugi eriliselt hinge isamaalised laulud Linna esituses. Hing hüppas, ei tahaks mõelda, mida ta siis oleks teinud, kui oleksin 1988. aastal olnud Tartu laulupeol. Kui saaks aega tagasi keerata, tahaksin saatuda just kaheksakümnendate ärkamisaega ja tunnetada rahva vägevust ja jõudu. Vaadates koolis lapsi, kardan, et nad ei taju seda, millises riigis nad päriselt elavad ja kuidas see riik on tekkinud. Ühesõnaga kontsert oli väga vahva ja emotsionaalne.

Vaatamata sellele, et on reede, pole nädal tegelikult minu jaoks veel lõppenud. Homme olen oma väikese sõbra juures (kes on muide väga nutikaks muutunud ja kellega iial igav ei hakka, tirib aga sind oma asjade juurde ja sina muudkui mängi, eile leidis ta enda arvates kõige parema mängukoha olevat minu uue korteri soojustatud põrandaga vannitoas poti kõrval ning mänguasjaks oli meil õpilaste käest ära võetud veesüstal) ja pühapäeval ootab mind õppenõukogu. Õnneks oli juhtkond nii mõistlik, et korraldab õppenõukogu Pühajärvel ja pakub ka väikest lõõgastust ujumise ning bowlingu näol.

Et oleks, mida oodata, siis broneerisin selle suve tippsündmuse ka ära. Plaanis on reis šoti mägismaale. Et see on olümpiamängude ajal, on muidugi natuke jama, aga loodan, et ega me sealgi päris pimedas istu. Olen juba igatahes päris elevil.

Lõpetuseks korterist rääkides, siis täna käisin vaatamas ja tellimas garderoobi ning ka üks telekaalus jäi silma. Avastasin, et olen suhteliselt arg ostja, tahan saada pidevalt kellegi kinnitust, et on jah äge. Ja kardinad on mul magamistoas ees (aitäh hea kolleeg, aitäh vennaraas!). Nii et enam ei näe mina varahommikul kooli tõttavaid lapsi ega nemad veel põõnavat õpetajat :) Ja veel oluline fakt - olen nüüd ametlikult tartlane! Võru, vabandust, kuid sünnilinnaks jääd ikkagi.