Võtsin end taas käsile ja püüan siia mõned read kirja panna. Tegelikult on täitsa imelik, et ma nii vara omadega õhtule sain. Ma ei tea miks, kuid viimased päevad, et mitte öelda nädalad, on tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine kestnud ikka päris kaua. Enne kahte öösel polegi vist magama saanud. Kui nüüd kristalselt aus olla (mine või sellesse uude saatesse, kus tõerääkijaid otsitakse), siis pole probleem ainult selles, et mul palju teha on. Seda muidugi ka, aga ma lihtsalt jõuan õpikute juurde õhtul liiga hilja. Vaja on telekat vaadata, netis toimetada jms. Nii avastangi äkki, et südaöö käes ja mul homsed (siis juba tänased) tunnid tegemata. Püüan end parandada, sest tunnen seda väsimust juba kontides ja liigestes ning ega tervisele see hästi mõjuda saa.
Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee
Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...
Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)
Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee
Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...
Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)
No comments:
Post a Comment