Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.
Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.
Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.
No comments:
Post a Comment