Neljas mægi - ajalooline.

Kirjutan tæasest pæevast luhidalt veel, sest tegemist oli pæris ajaloolise pæevaga ja homme olen terve pæeva reisil. Niisiis tæna hommikul tegelesin siis sellega, et uurida, kas mul oleks v6imalik muuta tagasilennu aega, sest tahtsin kulastaa Oslot, millele ma suure kiiruga pileteid broneerides muidugi ei m6elnud. Et pileti muutmine oleks læinud pæris kalliks, siis nuputasin vælja hoopis uue plaani. Nimelt s6idan homme laevaga Trondheimi, pidi olema pæris maaliline teekond ja niipalju kui ma juba Norrat tunnen, ei kahtle ma selles p6rmugi. Laupæeval v6tan ehk ette uhe bussireisi, eks næis ja siis puhapæeval tagasi koju. On kuulda, et seal hakkavad temperatuurid langema, nii et v6ib koju juba minna kull. See k6ik ei teinud muidugi veel pæeva ajalooliseks. Nimelt kæisin tæna tæitsa uksinda uut mæge vallutamas. See asub otse v66rustajate maja vastas. S6branna kull hoiatas, et seal on pæris porine, kui otsustasin lihtsalt vaadata, kaugele minna sain. Matkatee alguse leidsin kiirelt ules ja siis hakkasin ronima. Eelnevate ronimistega olid mu silmad juba nii treenitud, et mærkasin væikest matkateed kivide vahel ja muru sees væga hæsti. Pori oli ka, aga sellest sain ilusti læbi. Nii ma siis ronisin ja ronisin jærjest k6rgemale. Vahepeal tuli kivide peal turnida, vahepeal oli pisut tasasemat maad. L6puks j6usin nii k6rgele, et nægin ees olevat tippu ja kui see mul ees oli, siis otse loomulikult ronisin ma ikka l6puni. Væga vahva tunne oli olla uksi mæe peal ja vaadata kaugusesse. Kahjuks oli keegi pikali lukanud mæe posti ja ka tavapærast kulalisteraamatut seal polnud. Allatulekuga probleeme polnud, kui mitte arvestada seda, et tulin alla pisut kaugemalt kui olin ules læiud, aga koju tagasi ma kahe tunniga j6udsin. Ja væsinud ma isegi væga polnud. J6udsin l6puni lugeda oma raamatu (Lolita, soovitan neile, kellel on tugevad nærvid) ja kæisime ka 6htul veel rattaga tiirutamas. Praegu kuulan ja vaatan kegej6ustiku EMi ning r66mustan juba homse seikluse ule.