Freikollen ja loomaaed

Freikollen ja loomaaed
Nuud on kaks pæeva eelmisest postitusest møødas, mis tæhendab, et tuleb aru anda kahe pæeva tegemistest. K6igepealt olgu kiidetud internet ja ETV, kes kannab oma saateid internetis otse ule. Baltast ja Uudmæest on loomulikult kahju, aga see-eest on væhemalt siiamaani hea meel Pahapilli saavutuste ule. Kohe hakkab ta jooksma 110m t6kkeid, pean pøidlaid pihus. Uleeile 6htul kæisime juba eelmisest korrast tuttava Freikolleni mæe otsas. Kuigi teised mæed, mis meil vallutatud, olid k6rgemad, siis Freikolleni otsa ronimine on omaette nauding. Seal ei saa sa liikuda laugjalt ulespoole vaid pead ikka t6siselt ronima, haarama kivi uhest nurgast ja ennast ules vinnama. Kui siis mingil hetkel t6mbad hinge ja vaatad allapoole, siis on ikka pisut imelik ja k6he kull, kui k6rgele (ja veel millist teed pidi) sa roninud oled. Uleval puhus pæris kulm tuul, nii et kandsime oma nimed raamatusse ja ronisime alla tagasi. Vaieldamatult on Freikollen siiani minu lemmikmægi, kuigi mæed uldiselt on muidugi k6ik vægevad. Eile kæisin oma hea v66rustaja juures tøøl kaasas, mis tæhendas væljas6itu koos lastega uhte turismitallu, kus kasvatatid igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Et lambaid (millegipærast minu seekordseid lemmikuid) nægime vaid hetkeks, siis k6ige vahvamad olid hoopis kitsed. Need olid inimestega nii æra harjunud, et lausa trugisid sulle kulje alla, eriti veel, kui sul rohutuust kæes oli. Norra lapsed ise on hæsti toredad. Olin nendega koos ikka mitu head tundi ja oli væga vahva vaadata, kuidas nad omaette toimetasid. Lapsi oli paarkummend, tæiskasvanuid seitse ja kui arvestada, et lapsed leidsid endale ise tegevust, siis said ka tæiskasvanud m6nusalt pæikselist pæeva talus lihtsalt nautida. Væikesed esimesed kingitused on ka juba muretsetud ja ega see koju tagasi tulek enam mægede taga ole. S6ltuvalt asjaoludest kas homme v6i puhapæeval. Væike koduigatsus igatahes juba on vaatamata headele emotsioonidele ja mægedele.