Härra maailmameister!

Hurraa!!! Eesti on saanud juurde väga väärika ja jõulise maailmameistri. Mäletan, kui Värnik pärast oma tiitlit uhkustas, et mis see Kanter hüppab, söögu võileiba ja hoidku tagasi, ta pole maailmameister ja hõbe ei tähenda midagi. Kulla Värnik, ühepäevaliblikatest ei räägita palju. Vaja on mehetegusid teha ja seda ainult mitte autoroolis ja naisi jahtides. Igatahes on Kanter minu jaoks kindlasti üks sümpaatsemaid sportlasi Andrus Veerpalu kõrval. Ma arvan, et see tiitel oli Kanterile alles algus ja temast on tulemas üks Eesti suurimaid kergejõustiklasi Erki Noole järel. Minu süda hüppab rõõmust ja hing juubeldab. Elagu Gerd Kanter - maailmameister! Ühtlasi näitab see blogi sissekanne ära ühe minu suure nõrkuse. Olen spordifriik juba päris pisikesest peale. Olen võimeline öid läbi üleval istuma, et vaadata kas kergejõustikku, suusatamist, jalgpalli või muud spordiala. Mäletan eredalt Erki Noole võistlemist Sidney olümpiamängudel. Olin Viinis õppimas ja valmis kaks päeva võistlusi vaatama, kui tuli see õnnetu kettaheide. See oli öösel või varahommikul, kui Nool astus kolmanda katse üle. Olin nii nördinud, et panin teleka kinni ja olin terve päeva tujust ära, ei vaadanud isegi teleka poole. Mingil hetkel aga ei suutnud vastu pidada ja tahtsin vähemalt teisi tulemusi teada. Võite ise arvata, mis tunded mis valdasid, kui avastasin, et Erki oli tulnud olümpiavõitjaks. Olin loomulikult väga õnnelik, kuid samas ka ülipahane enda peale, et tema võidule kaasa elamata jäi. Katsun ka ise vaikselt sporti teha. Liikumine on edu pant ja sport on ülivahva!!!

Armsad pisikesed!

Ja seda ei ütle ma ainult sellepärast, et ise alla keskmise pikk olen. Käisin täna armsa vennapoja 9 kuu sünnipäeval. Mul pole varem õnnestunud näha ühe pisikese inimolevuse kasvamist päris pisikesest peale. Oli ju vennapoeg vaevalt 3 päeva vana, kui ta esimest korda oma kätele sain, nii pisike ja roosa. Nüüd on ta juba suur tegelane ja liigub juba iseseisvalt, mis siis, et esialgu kuluvad püksi põlved rohkem kui soki kannad. Ta on kohe selline sell, kelle läheduses ei saa muud teha, kui teda jälgida ja temaga koos mängida. Tema rõõm täitsa lihtsatest asjadest on nii siiras ja vahetu, samuti nagu nutt, kui midagi ei meeldi. Eile mängisime näiteks koos peitust. Mina peitsin ja tema otsis ning usute või mitte, ta leidis mu alati üles. Tuli järgi, mind nähes naeratas imearmsalt ja istus maha nagu kinnitades, et näe, leidsingi üles, mis edasi. Ootan juba põnevusega neid uusi mänge ja seiklusi, mis tulevad siis, kui ta juba natuke suurem. Üldse on lapsed mulle kuidagi väga südamelähedased (ega ma muidu teeks seda tööd, mida teen). Igatahes on sageli nii, et kui olen kuskil seltskonnas, kus on lapsed, on nad sageli varsti minu ümber ja mulle see meeldib Paraku on ka teisi inimesi. Olin täna autoga parklas ja ootasin poeskäijaid tagasi, kui äkki kuulsin kõrval olevast autost karjumist. Lähemalt asja uurides selgus, et üks mees (isa?) karjus ja võiks öelda, et sõimas pisikest eelkooliealist poissi, kes nuttis südantlõhestavalt. Nii ei saa ju!!! Igatahes jätsin autonumbri meelde (505). Hoidke ja armastage oma pisikesi tingimusteta, nad on seda väärt igal hetkel.

Broadway

On unistusi, mida võid täita ja on unistusi, mille täitmine pole sulle jõukohane. Vaadates eilset Broadway galat Tartu lauluväljakul purunes lõplikult üks minu salasoove. Ma lihtsalt pole võimeline laulma sellise häälega, sellise publiku ees. Paraku tähendab see ka seda, et saamata jäävad need emotsioonid, mida saadakse lavalt. Aga las ta olla! Nagu lootsin ja ootasin, rõkkas minu hing ja süda kuulates imeilusaid laule laitmatus esituses. Ei tea, kas on asi minu liigses patriootlikuses, aga Eesti lauljad jätsid isegi sügavama mulje kui välismaa staarid. No kes suudab jääda tõsiseks, kui Kaljujärv palja rinnaga laulab, kui libedalt kõik läheb Ainuke asi, mis võibolla häirida võis, oli see, et galale tuldi erinevate eesmärkidega. Oli neid, kes tulid pereüritusele koos väikeste lastega ja oli neid, kes ootasid perfektset muusikaelamust ja vaatasid krõbistavaid ja nihelevaid väikseid etteheitvate pilkudega. Lapsed on lapsed ja mida lapse hing ihkab, peaksime küll kõik omast kogemusest teadma. Kokkuvõttes oli gala väga võimas ja väega üritus, mis täitis ka aku ehk energialaadija ülesannet. Mitu kilomeetrit koduteed läks peale etendust lennates, nii et suurimad tänud sõbrannale, kes mulle pileti kinkis ja ise samal ajal poognat hoidis. Rääkides headest sõpradest, siis üks näide siit. Helistas minu armas ekskolleeg laupäeva õhtul ja küsis, kas tohib külla tulla. Või veel, muidugi tohtis. Nii pakkis ta mehe autosse ja sõitis otse Rakverest Võrru jõudes minu juurde õhtuks. Lobisesime tunde ja hommikul võeti siis sama tee uuesti jalge alla. Kas keegi teab, kui mitu km on Rakverest Võrru? Head sõbrad teavad ja ei pea seda maad üldse pikaks Küll oli aga pikk minu suvepuhkus, mis tänasega lõppeb. Homme tuleb silma vaadata reaalsusele ja leppida sellega, et argipäev haarab sind enda rüppe. Las ta siis haarab, sest eks tule järgmisel aastal ka uus suvi ja uus puhkus. Selle teadmisega veel viimased puhkuse ja vaheajasoovid kõigile, kellel varsti koolitee jalge alla võtta tuleb.
P.S: Loomulikult on täna ka tähtis päev. Mäletan ise, kui 16 aastat tagasi väikese plikana kuulasin raadiost ülemnõukogu ülekannet ja kui iseseisvus oli taastatud oli selline tunne, et midagi väga erilist oli toimunud. Olen õnnelik olles eestlane ja elades praeguses iseseiseisvas ja edukas Eestis!

Särav puhkusepäike

Kui eelmises, tõsi juba tükk aega tagasi kirjutatud blogisissekandes, kirjutasin veest, siis nüüd saab lõpuks ometi kirjutada ka päikesest. On olnud imekena augustikuu ja häbenemata saan öelda, et minu jaoks on olnud see tõeline puhkusekuu. Olen saanud vedeleda mõnusas rahus päikese käes ja lihtsalt lugeda (Paleepäevik ja Mobby Dick). Ei ole mingit kohustust püsti tõusta ja midagi teha, kuigi jah - hea enesetunde nimel siiski midagi tegin. Käisin hommikuti jooksmas või rattaga sõitmas, lõikasin õunu, et talvel oleks hea kuivatatud õunu süüa jne. Sai käidud Hauka laadalt (tagasi tulin muidugi kuhja taimedega) ja Urvaste kirikus ristimist vaatamas. Praegu on selline tunne, et olen valmis ükskõik milliseks lahinguks ja vaadates kalendrit, tulebki varsti taas tööd tegema hakata. Päris ausalt, tahakski juba natuke asjalikumaks muutuda. Enne on aga veel nii mõndagi plaanis. Eile sain näiteks ühe ootamatu sõnumi, mis teatas, et üks minu ammustest ühikakaaslastest Viini päevilt on täna Tartus ja otse loomulikult saame me nüüd ka kokku. Pühapäeval lähen Tartu laululavale kuulama muusikalistaare, olen kindel, et tulemas on järjekordne suur elamus. Aitab, suvi on liiga väärtuslik, et seda raisata arvuti taga. Seega arvuti kinni ja välja!

Vesi

Kas leidub kuskil kedagi, kes kurdaks sel suvel põua üle? Kui kalendrit poleks, siis mõtleks küll, et miks ma ometigi sügisel puhkan ja tööl pole. Ometigi on puhkus ja see on tore, isegi vihmasel ajal. Näiteks meisterdasin (õigemini küll lasin spetsialistil meisterdada, aga ma assisisteerisin) vihmaveeliumäe. Küsite, mis see veel on? Seletan. Lasin lihtsalt vihmaveerenni maja küljes keerata ja pikendada oma aeda nii, et see ulatuks täpselt minu aeda kaevatud vanni ehk minibasseinini. Tuli välja päris uhke asi. Kui vihma sajab, voolab vesi mõnusa kosena otse minibasseini. Mida suurem vihm, seda võimsam kosk. Igatahes pole mul sel aastal vist hirmu, et vann aias tühjaks jääb. Praegu on see pilgeni täis ja kasside lemmikjoogikoht. Oh jah, kassidega oleme hädas, sest meil on nüüd lisaks neljale külakassile ka neli metsikut kassipoega (üks õnnestus kinni püüda ja ära kinkida). Kassipojad on muidugi imearmsad sellised puna-valge-musta kirjud, aga neid on palju. Panin isegi lehte kuulutuse ja kui nad õnnestub ära kodustada, tuleb minna turuväravasse Kui keegi igatseb meeletult ühte armast kassipoega(tütart), andku aga teada. Vihmaga on veel see häda, et ei oska midagi tarka ette võtta, piilud välja, tahad välja loodusesse, aga kus sa lähed, kui kõvasti sajab ja igal pool on loigud. Nii sai jälle üks raamat ette võetud. Seekord Kertu Rakke Küpsiseparadiis. Kui ma Norras lugesin Rakke esimest raamatut, siis see jättis mulle liiga otsekohese ja sellise imeliku mulje, küpsiseparadiisi raamatus meeldib mulle aga raamatu ülesehitus ja ka sisu tunduvalt rohkem. Loomulikult on tegemist naisteraamatu ja kergema lugemisega, aga ridade vahelt võib välja lugeda mida iganes. Minu aitäh Kertule raamatu eest ja soovitus teistele selle lugemiseks. Olgu, homsest lubas ilma soojenemist, nii et tagasi puhkama rooside manu ja töö peale tuleb mõelda alles augusti teisel poolel. Elagu koolmeistrite pikk puhkus!
P.S: Kui sa veel metsa pole jõudnud, mine kindlasti. Saad ju aru - seenevihma sajab! Mõned päevad tagasi tulin päris ilusate kukeseentega koju ja rääkimata siis pohladest ja mustikatest, mis kõik metsa jäid.

Juba læbi!

Uskumatu, aga t6si, kaunis puhkus Norras hakkab tæna læbi saama. Pærastl6unal lendab lennuk Oslosse ja 6htul siis juba edasi Tallinnasse. Kiiresti on see aeg siin læinud, væga kiiresti. Eile kastsin end ikka ka P6hjamerre æra. Alguses oli ikka parajalt jahe ja kivine, aga kui juba vette sain, siis isegi ujusin mitu minutit. Ega ma vist muidu poleks læinud, aga minu vastuv6tja teine kulaline Poolast læks ja ega ma saa ometigi kehvem olla. Tæna hommikul ronisin juba kolmandat korda Freikolleni tippu. Oh, kerge see polnud, aga elamus jælle missugune. Tunnen, et isegi mingi hea fuusiline vorm hakkab tulema. Kui ma vaid seda Eestisse j6udes æra ei kaota. Nuud ootab ees pakkimine ja ma t6esti pole kindel, kas mu kohver ikka mahutab k6ik asjad æra, sest loomulikult on neid minnes rohkem kui tulles. Vend imestas kull, et mul koguni 14 kg kohver oli tulles kaasas ja arvas, et pooli asju mul kindlasti vaja ei læhegi. No pæris nii see polnud, aga seelikud jæid kohvri p6ha ja paar paksemat pluusi, muidu isegi midagi uleliigset kaasa ei saanud. Eks ma katsu kuidagi selle kohvri ikka uuesti kinni saada. Sina aga m6tle kindlasti Norra ja Fjordide peale, kui puhkust plaanid. Tasub kindlasti siiakanti s6ita. Eestis minu puhkus aga jætkub væhemalt kuu aega ja selle veedan kull m6nusasti rooside saarel (kes ules leiab, tulgu kulla Kohtumiseni Eestis!
P.S: L6puks ka kaardi peal koht, kus ma viibin (otse tæhe all, P6hjamere kaldal)

Trollstigen

Kujuta ette umbes 800m k6rgust kaljut. Kujutasid? Nuud kujuta ette, et sellele kaljule on ehitatud autotee ja kui ka see on ette kujutatud, siis kujuta ette, kuidas sa autoga møøda seda kaljuseina ules s6idad. Ja muidugi ei tohi unustada seda, et iga nurga tagant v6ivad sind ehmatada væikesed armsad karvased trollid pikkade sabadega. Umbes selline oli minu tænane elamus. Nimelt kæisime Trondheimi asemel hoopiski Trollide teel, mis viis t6esti møøda kaljut umbes 800 m k6rgusele. Peab taas kordama oma s6nu - oli v6imas vaatepilt næha pikki ja suuri fjorde, uskumatult j6ulisi mægij6gesid ja isegi lumes6da sai mængitud (laul ei valeta - juulikuus lumi on maas). Lihtsalt j6uline ja v6imas oli see looduspilt. Kui keegi kunagi sinnakanti satub, soovitan tingimata trollide teel æra kæia. Trolle endit oli muidugi ka palju, iseærnis turistidele m6eldud muugikohtades. Minulgi 6nnestus væhemalt uks trollidest kaasa meelitada Mægedest aga mulle tæna veel ei piisa, sest tunni paari pærast læheme juba teist korda Freikollenit vallutama. Jalad juba sugelevad. Veel tahtsin kirjutada m6nest huvitavast Norra iseærasusest. K6igepealt, majade umber puudub tavaliselt aed ja jalgrattad vedelevad niisama hoovi peal ka siis, kui pererahvas on æra. Tundub, et vargaid siin eriti ei kardeta. Huvitavad on Norra majade katused. Nimelt on pæris paljudel majadel murukatus. Katuselt muru ei pugata (kujutad ette, et keegi pugab muruniidukiga katusel muru?) ja seet6ttu on see selline pikem rohi, mis tegelikult kasvab. Olen næinud ka sellise katusega postkaste. Ukspæev natuke umbruskonnas ringi luusides avastasin, et pæris suured teed v6ivad ækki l6ppeda mingi majapidamise juures. See tæhendab, et siin on palju tupikteid ja ole siis virk ning k6nni tuldud teed tagasi. Ja veel, norra keeles ei olegi pæris 6iget væljendit, millega soovida head isu. Nii et bon appetit sulle, kellel søømine ees!
P.S: See sik-sakiline valge joon ongi autotee!