Armsad pisikesed!

Ja seda ei ütle ma ainult sellepärast, et ise alla keskmise pikk olen. Käisin täna armsa vennapoja 9 kuu sünnipäeval. Mul pole varem õnnestunud näha ühe pisikese inimolevuse kasvamist päris pisikesest peale. Oli ju vennapoeg vaevalt 3 päeva vana, kui ta esimest korda oma kätele sain, nii pisike ja roosa. Nüüd on ta juba suur tegelane ja liigub juba iseseisvalt, mis siis, et esialgu kuluvad püksi põlved rohkem kui soki kannad. Ta on kohe selline sell, kelle läheduses ei saa muud teha, kui teda jälgida ja temaga koos mängida. Tema rõõm täitsa lihtsatest asjadest on nii siiras ja vahetu, samuti nagu nutt, kui midagi ei meeldi. Eile mängisime näiteks koos peitust. Mina peitsin ja tema otsis ning usute või mitte, ta leidis mu alati üles. Tuli järgi, mind nähes naeratas imearmsalt ja istus maha nagu kinnitades, et näe, leidsingi üles, mis edasi. Ootan juba põnevusega neid uusi mänge ja seiklusi, mis tulevad siis, kui ta juba natuke suurem. Üldse on lapsed mulle kuidagi väga südamelähedased (ega ma muidu teeks seda tööd, mida teen). Igatahes on sageli nii, et kui olen kuskil seltskonnas, kus on lapsed, on nad sageli varsti minu ümber ja mulle see meeldib Paraku on ka teisi inimesi. Olin täna autoga parklas ja ootasin poeskäijaid tagasi, kui äkki kuulsin kõrval olevast autost karjumist. Lähemalt asja uurides selgus, et üks mees (isa?) karjus ja võiks öelda, et sõimas pisikest eelkooliealist poissi, kes nuttis südantlõhestavalt. Nii ei saa ju!!! Igatahes jätsin autonumbri meelde (505). Hoidke ja armastage oma pisikesi tingimusteta, nad on seda väärt igal hetkel.