Rutiinivaba töö

Üks, mis mulle oma töö juures meeldib on see, et kunagi ei sarnane üks päev teisega. Igas päevas võib leida hulganisti üllatusi. Täna näiteks märkasin taas, kui tublid on minu teise klassi omad matemaatikas. Lahendasid iseseisvalt vaikselt ülesandeid ja kui oli abi vaja, tõstsid ontlikult käe püsti. Ehk aitas neid rahustada pisut tahvlipalli mäng tunni alguses. Nimelt joonistasin tahvlile märklaua ja vaatasime, kes väikest palli kõige täpsemalt visata suudab. Viskeid oli kolm ja punktid tuli ise kokku liita (ikkagi matemaatika:) Kõige täpsem tüdruk sai 22 punkti 30st ja kuna lapsed nõudsid, et ka mina pean oma visketäpsust näitama, siis olgu siinkohal ära märgitud ka minu 21 punkti Loodusõpetuses lasin klassi tassida suure oksa ja hakkasime seda siis uurima, kas koor tuleb lahti või mitte, missuguse häälega murdub oks pooleks (variandid, prääksudes, vihisedes või praksudes). Peab tunnistama, et loodusõpetus pole minu laste lemmiktund (viga ehk minu õpetamismeetodites), aga annan edaspidi parima. Millegipärast on 5. klassi loodusõpetus palju huvitavam kui teise klassi oma. Rääkides 5. klassidest leidsin üles ühe lehe, kus on kirja pandud töödest väljavõetud killud nii ajaloost kui loodusõpetusest. Olgu siinkohal mõned näited:

Inimesed elasid pullides (mõeldud Pulli vanimat asulat)
Mehed püüdsid kaja
Külmkapp on suur auk, mis jääd täis (rääkisin, et liha külmas hoidmiseks kaevati see maa sisse)
Inimesed sõitsid kaamlite ja lohedega ringi (Eestis!!!)
Maju ehitati luudest.
Neil oli kuningas ja ainsaks koduloomaks mut
Nad tegid kividest tuld.
Seal elasid mingid inimese ja pärtigu segu olendid
Ma sattusin ühesse tarusse, millel oli hästi suur sugukond.
Kui sinna läksin, tuli mulle vastu koer, see oli vist ainuke inimeste juures olev koer.
Naised peavad lahkama looma, mille mehed koju toovad.
Mehed käisid karjaga küttimas.
Vees olevale kehale mõjuvad allalaskmisjõud, ülestõmbejõud, hapnikujõud, lükkejõud, jõejõud, õhujõud, veekeerised, ujumisjõud.
Laev püsib vee peal, sest tal on all õhuaugug, õhuavad, õhupadjad, laeva kõhus on õhk.
Inimene oskab õhuks valmistuda, tal on abivahendid, värskem kops, veel on kokkutõmbejõud.
Kala kasutab ujumiseks põieelundit, kalapõit.

Nuta või naera, aga ma tõesti püüan tunnis rääkida nii lihtsalt ja selgelt kui oskan. Kui poleks ka suurepäraseid töid, kus asi selge, siis kahtleksin endas kõvasti. Samas näitavad need killud inimese mõtlemise paindlikkust ja seda, et kui talletada midagi valesse sahtlisse, võib hiljem valitseda mälus soodoma ja komorra ehk täielik segadus. Midagi justkui teaks, aga mitte päriselt. Kõige toredam on muidugi see, et kui neid lauseid kontrolltöö analüüsis ette loen (ilma nimedeta muidugi), siis saadakse vigadest hästi aru ja naerdakse, kui aga tuleb järeltöö, on seal jälle sees allalaskmisjõud ja kalapõis. Ootan huviga seda aastat ja selle aastaseid kontrolltöid... :)

Tore nädal.

Esimene päris töönädal sel õppeaastal hakkab vaikselt lõppema ja minu üllatuseks on see läinud vägagi hästi. Üllatuseks sellepärast, et mäletan hästi oma esimest nädalat õpetaja ja klassijuhatajana kuus aastat tagasi. Juba esimesel nädalavahetusel sõitsin koju, silmad niisked, ja mõtlesin, millesse ma end ometigi mässinud olen. Nüüd suutsin isegi varateismelised panna end kuulama ja ma väga loodan, et ka kaasa mõtlema. Oma pisikeste kohta teisest klassist ei saa ma samuti ühtegi halba sõna öelda. Matemaatika ülesandeid lahendasid kui kulda, lugesid soravalt ja innukalt. Kui ehk üldse millegi kallal norida, siis selle kallal, et suve jooksul on jõutud mõned tähed ära unustada, aga pole hullu, küll me need tähed ka meelde tuletame. Olen avastanud kindla seaduspärasuse, et mida rohkem näen mina vaeva tunni ettevalmistamisega, seda vaiksem ja distsiplineeritum on klass. Tänagi olen nuputanud juba terve õhtu, kuidas oma klassile homme lehtpuudest rääkida nii, et see ei tunduks tüütu ja igav. Mulle meeldib, kui saan kasutada klassi, kus on olemas arvuti internetiühendusega ja projektor. Olen siis tavaliselt ette valmistanud powerpoint esitluse ja tunni andmine läheb sellega imelihtsalt. Täna oli meil näiteks teemaks vesi ja miks selleta elada ei saa. Muuhulgas näitasin taifuuniga võidu surfavat meest ja imekauneid vaateid Sahara kõrbest. Vaata ise, kui ei usu

http://www.youtube.com/watch?v=_ZeXQnYDWgA

Homme on küll õnnetuseks selle nädala kõige raskem päev seitsme tunniga, aga usun, et heade emotsioonide pealt saan sellegi päeva õnnelikult õhtusse. Igatahes tunnen praegu, et õpetamise amet polegi mulle nii väga vastunäidustatud...

Head uut aastat!

Nii soovitakse küll tavaliselt 1. jaanuaril, kuid päris paljudel on põhjust soovida head uut aastat ka septembri alguses. On täitsa huvitav näha õpetajaid, kes on enamasti puhanud, elevil ja valmis tegudeks. Endalgi käivad peast läbi igasugused põnevad mõtted ja ettevõtmised, mis realiseerimist ootavad. Minu hoole all on siis sel aastal 2. klass. See tähendab, et tegemist on juba vanade kaladega, kes teavad, et parim tund on vahetund ja et kui pahanduse korral manada näole armas süütu naeratus vabandusega, on kõik jälle korras. Räägitakse, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Millised olid siis minu 1. klassi mured eelmisel aastal?
Miks peab tunni ajal istuma pingis ega või klassis ringi käia?
Kus on minu vihik, õpik, kustutuskumm?
Miks see täht mul nii ilusti välja ei tule?
Miks ei või välja mängima minna, mis siis, et vihma sajab?
Miks pani emme mulle teise vihiku kotti?
Kus klassis on meie järgmine tund? jne.
Tunduvad ju õige tühised mured, aga oi kui suured on need väikesele lapsele. Ootan põnevusega, millega üllatavad minu lapsed mind teisel aastal. Olen päris kindel, et igavust tunda nad mul ei lase ja see on väga tore. Nad hoiavad mind tegutsemas, energilisena ja noorena, loodan, et suudan neile vastutasuks anda pisut tarkust, hoolivust ja mõistmist. Nii et olgu tervitatud uus kooliaasta :)

Härra maailmameister!

Hurraa!!! Eesti on saanud juurde väga väärika ja jõulise maailmameistri. Mäletan, kui Värnik pärast oma tiitlit uhkustas, et mis see Kanter hüppab, söögu võileiba ja hoidku tagasi, ta pole maailmameister ja hõbe ei tähenda midagi. Kulla Värnik, ühepäevaliblikatest ei räägita palju. Vaja on mehetegusid teha ja seda ainult mitte autoroolis ja naisi jahtides. Igatahes on Kanter minu jaoks kindlasti üks sümpaatsemaid sportlasi Andrus Veerpalu kõrval. Ma arvan, et see tiitel oli Kanterile alles algus ja temast on tulemas üks Eesti suurimaid kergejõustiklasi Erki Noole järel. Minu süda hüppab rõõmust ja hing juubeldab. Elagu Gerd Kanter - maailmameister! Ühtlasi näitab see blogi sissekanne ära ühe minu suure nõrkuse. Olen spordifriik juba päris pisikesest peale. Olen võimeline öid läbi üleval istuma, et vaadata kas kergejõustikku, suusatamist, jalgpalli või muud spordiala. Mäletan eredalt Erki Noole võistlemist Sidney olümpiamängudel. Olin Viinis õppimas ja valmis kaks päeva võistlusi vaatama, kui tuli see õnnetu kettaheide. See oli öösel või varahommikul, kui Nool astus kolmanda katse üle. Olin nii nördinud, et panin teleka kinni ja olin terve päeva tujust ära, ei vaadanud isegi teleka poole. Mingil hetkel aga ei suutnud vastu pidada ja tahtsin vähemalt teisi tulemusi teada. Võite ise arvata, mis tunded mis valdasid, kui avastasin, et Erki oli tulnud olümpiavõitjaks. Olin loomulikult väga õnnelik, kuid samas ka ülipahane enda peale, et tema võidule kaasa elamata jäi. Katsun ka ise vaikselt sporti teha. Liikumine on edu pant ja sport on ülivahva!!!

Armsad pisikesed!

Ja seda ei ütle ma ainult sellepärast, et ise alla keskmise pikk olen. Käisin täna armsa vennapoja 9 kuu sünnipäeval. Mul pole varem õnnestunud näha ühe pisikese inimolevuse kasvamist päris pisikesest peale. Oli ju vennapoeg vaevalt 3 päeva vana, kui ta esimest korda oma kätele sain, nii pisike ja roosa. Nüüd on ta juba suur tegelane ja liigub juba iseseisvalt, mis siis, et esialgu kuluvad püksi põlved rohkem kui soki kannad. Ta on kohe selline sell, kelle läheduses ei saa muud teha, kui teda jälgida ja temaga koos mängida. Tema rõõm täitsa lihtsatest asjadest on nii siiras ja vahetu, samuti nagu nutt, kui midagi ei meeldi. Eile mängisime näiteks koos peitust. Mina peitsin ja tema otsis ning usute või mitte, ta leidis mu alati üles. Tuli järgi, mind nähes naeratas imearmsalt ja istus maha nagu kinnitades, et näe, leidsingi üles, mis edasi. Ootan juba põnevusega neid uusi mänge ja seiklusi, mis tulevad siis, kui ta juba natuke suurem. Üldse on lapsed mulle kuidagi väga südamelähedased (ega ma muidu teeks seda tööd, mida teen). Igatahes on sageli nii, et kui olen kuskil seltskonnas, kus on lapsed, on nad sageli varsti minu ümber ja mulle see meeldib Paraku on ka teisi inimesi. Olin täna autoga parklas ja ootasin poeskäijaid tagasi, kui äkki kuulsin kõrval olevast autost karjumist. Lähemalt asja uurides selgus, et üks mees (isa?) karjus ja võiks öelda, et sõimas pisikest eelkooliealist poissi, kes nuttis südantlõhestavalt. Nii ei saa ju!!! Igatahes jätsin autonumbri meelde (505). Hoidke ja armastage oma pisikesi tingimusteta, nad on seda väärt igal hetkel.

Broadway

On unistusi, mida võid täita ja on unistusi, mille täitmine pole sulle jõukohane. Vaadates eilset Broadway galat Tartu lauluväljakul purunes lõplikult üks minu salasoove. Ma lihtsalt pole võimeline laulma sellise häälega, sellise publiku ees. Paraku tähendab see ka seda, et saamata jäävad need emotsioonid, mida saadakse lavalt. Aga las ta olla! Nagu lootsin ja ootasin, rõkkas minu hing ja süda kuulates imeilusaid laule laitmatus esituses. Ei tea, kas on asi minu liigses patriootlikuses, aga Eesti lauljad jätsid isegi sügavama mulje kui välismaa staarid. No kes suudab jääda tõsiseks, kui Kaljujärv palja rinnaga laulab, kui libedalt kõik läheb Ainuke asi, mis võibolla häirida võis, oli see, et galale tuldi erinevate eesmärkidega. Oli neid, kes tulid pereüritusele koos väikeste lastega ja oli neid, kes ootasid perfektset muusikaelamust ja vaatasid krõbistavaid ja nihelevaid väikseid etteheitvate pilkudega. Lapsed on lapsed ja mida lapse hing ihkab, peaksime küll kõik omast kogemusest teadma. Kokkuvõttes oli gala väga võimas ja väega üritus, mis täitis ka aku ehk energialaadija ülesannet. Mitu kilomeetrit koduteed läks peale etendust lennates, nii et suurimad tänud sõbrannale, kes mulle pileti kinkis ja ise samal ajal poognat hoidis. Rääkides headest sõpradest, siis üks näide siit. Helistas minu armas ekskolleeg laupäeva õhtul ja küsis, kas tohib külla tulla. Või veel, muidugi tohtis. Nii pakkis ta mehe autosse ja sõitis otse Rakverest Võrru jõudes minu juurde õhtuks. Lobisesime tunde ja hommikul võeti siis sama tee uuesti jalge alla. Kas keegi teab, kui mitu km on Rakverest Võrru? Head sõbrad teavad ja ei pea seda maad üldse pikaks Küll oli aga pikk minu suvepuhkus, mis tänasega lõppeb. Homme tuleb silma vaadata reaalsusele ja leppida sellega, et argipäev haarab sind enda rüppe. Las ta siis haarab, sest eks tule järgmisel aastal ka uus suvi ja uus puhkus. Selle teadmisega veel viimased puhkuse ja vaheajasoovid kõigile, kellel varsti koolitee jalge alla võtta tuleb.
P.S: Loomulikult on täna ka tähtis päev. Mäletan ise, kui 16 aastat tagasi väikese plikana kuulasin raadiost ülemnõukogu ülekannet ja kui iseseisvus oli taastatud oli selline tunne, et midagi väga erilist oli toimunud. Olen õnnelik olles eestlane ja elades praeguses iseseiseisvas ja edukas Eestis!

Särav puhkusepäike

Kui eelmises, tõsi juba tükk aega tagasi kirjutatud blogisissekandes, kirjutasin veest, siis nüüd saab lõpuks ometi kirjutada ka päikesest. On olnud imekena augustikuu ja häbenemata saan öelda, et minu jaoks on olnud see tõeline puhkusekuu. Olen saanud vedeleda mõnusas rahus päikese käes ja lihtsalt lugeda (Paleepäevik ja Mobby Dick). Ei ole mingit kohustust püsti tõusta ja midagi teha, kuigi jah - hea enesetunde nimel siiski midagi tegin. Käisin hommikuti jooksmas või rattaga sõitmas, lõikasin õunu, et talvel oleks hea kuivatatud õunu süüa jne. Sai käidud Hauka laadalt (tagasi tulin muidugi kuhja taimedega) ja Urvaste kirikus ristimist vaatamas. Praegu on selline tunne, et olen valmis ükskõik milliseks lahinguks ja vaadates kalendrit, tulebki varsti taas tööd tegema hakata. Päris ausalt, tahakski juba natuke asjalikumaks muutuda. Enne on aga veel nii mõndagi plaanis. Eile sain näiteks ühe ootamatu sõnumi, mis teatas, et üks minu ammustest ühikakaaslastest Viini päevilt on täna Tartus ja otse loomulikult saame me nüüd ka kokku. Pühapäeval lähen Tartu laululavale kuulama muusikalistaare, olen kindel, et tulemas on järjekordne suur elamus. Aitab, suvi on liiga väärtuslik, et seda raisata arvuti taga. Seega arvuti kinni ja välja!