Pikk paus.

Mnjah, ei oskagi endale põhjendada, miks siia sel aastal varem pole ühtegi rida ilmunud. On käimas juba neljas kuu ja minu viimane postitus pärineb eelmise aasta lõpust. Häbi olgu mulle :) Ometigi mäletan väga hästi selle aasta esimesi minuteid, mis olid päris erilised. Nimelt polnud ma elus kordagi võtnud uut aastat vastu suuskadel järve ääres silla valguses. Seekord see nii juhtus. Päris romantiline ja tekitas väga mõnusa ning erilise tunde. Eriti kui tagasi suusatades ootas mõnusalt köetud soe maamaja. Suuskadega olin sel aastal päris sinasõber, kuigi jah, salaunistus Tartu maratonist veel jääb. Korra käisin ka oma klassi lastega Haanjas suusatamas. Oli imetore päev, kuid kulla lapsevanemad - käige oma lastega rohkem suusatamas! Ainult üksikud tundsid meil end suuskadel kindlalt ja julgesid mägedest üles ning alla sõita. Enamus nautis kelgurõõme. Kui nüüd laste peale jutt läks, siis ei oskagi kohe midagi kosta. Tunded on väga kahetised. Kord on nad supertoredad ja nendega saab tõsist juttu ajada, need on hetked, kus ma tõsiselt naudin oma tööd. Teine kord on lood aga täbaramad. Kui pead ikka pidevalt lahutama kaklejaid, kui pead pidevalt kedagi korrale kutsuma, kui pead pidevalt selgitama, miks on vaja õppida ja miks on vaja kuulata - tunnistan ausalt, see pole lihtne. Olen oma lastelegi öelnud, et kui nendega lõpetan (4. klassi), siis mõtlen tõsiselt, mis edasi. Saan aru, et tänapäeva lapsi ei anna võrrelda meiega, kes me olime lapsed paarkümmend aastat tagasi, aga ikkagi - mis on nendega lahti? Või teisisõnu, mis on lahti lapsevanemate ja nende kasvatusstiiliga? Kui ikka üks esimese klassi poiss mulle seletab, et tema sõbral ei tohi olla teisi sõpru peale tema ja tema ei taha, et tema sõber teistega ka suhtleb, sest tema sõber on ainult tema sõber, siis mida sellest arvata? Või sellest, et loomulikult tohib lüüa ja tundi segada, sest näe - tema tegi ka nii. Loodan, et aeg paneb asjad paika, väga loodan. Olgu, aitab sellest teemast, muidu jäängi siia kirjutama. Tegelikult tegin just täna sissekande, sest meediakursusel on meil teemaks uus meedia, kuhu kuuluvad ka muuhulgas blogid. Ei tohi ju halba eeskuju näidata, kui annan ülesandeks kirjutada sissekanne oma blogisse. Muudest suurematest uudistest rääkides, siis minu armas väike sõber muudkui kasvab ja lobiseb juba päris palju. Tore on temaga aega viita ja kui ta mulle vastu naeratab, pea kõrvale kallutab, siis olen sulanud. Kevad on vaatamata külmadele ilmadele käes ja see tähendab, et minu aknalauad on täis potipõllumajandust, mis ootab maale istutamist. Oh ja, seal, mõtlen maad, on ka suuremad muutused ootamad. Nimelt kerkib meie sauna asemele uus maja-saun. Näis, näis, selle suve puhkus tuleb pisut teistsugune kui tavaliselt. Suvele veel mõeldes, siis oleme vapralt tantsu õppinud, komisjonile ette tantsinud ja nüüd ootame, kas meid lubatakse ka tantsupeole. Riided on meil igatahes hiiglama uhked, ise õmmeldud ja ise tikitud. Niisiis olen küll virtuaalselt olnud pisut varjusurmas, kuid reaalselt olen täitsa tegus olnud. Jääks vaid rohkem aega ja ka viitsimist oma tegudest ja mõtetest kirjutada....

Aasta lõpp

Oh mind küll ja see oh siin on päris sügav. Kirjutasin viimati siia septembris ja häbi tunnistada, täna on käes juba üks detsembri viimaseid päevi. Kiire on muidugi olnud, aga kirjutada oleks võinud ju aeg-ajalt ikka, lihtsalt endale. Eelmise aasta lõpus tegin selle aasta plaane. Huvi pärast vaatasin siitsamast blogist need üle ja nüüd võib teha kokkuvõtte.

Ühe välisreisi ma tegin ja seda šotimaale, punkt kirjas. Rahvatantsu teen edasi, nii et teise punkti saan ka kirja. Teatris käimisega olid lood nii ja naa. Iga kuu ma teatrisse ei jõudnud, aga mõned korrad siiski. Eredamalt on meelde jäänud Rakvere teatri Kuidas elad Ann? ja eks Dektetiiv Lotegi oli omamoodi vahva tükk. Siiski annaks endale ainult pool punkti, mis kokku on siis kaks ja pool punkti kolmest. Lubasin ka rohkem sporti teha ning paraku ei saa siingi täit punkti kirja panna. Kevadel olin küll usin kõndija ja jooksja, kuid sügise poole vajusin ära, laiskus kimbutab, mis muud. Nii et neljast punktist kolm. Sotsiaalse aktiivsuse tõstmisega on ka keerulised lood. Suhtlen vabalt ja palju, kuid aeg-ajalt istun ikka üksi kodus ja mõtlen, mida see või teine parajasti teeb. Pole otsusekindlust! Uusi vahvaid tuttavaid, kellega nüüd väga palju läviks, pole ka eriti juurde lisandunud. Aga noh, mis ma siin halan, eile olin armsate kursaõdede seltsis, täna, homme ja ülehomme kolleegide seltsis, nii et tegelikult pole kurta põhjust. Kolm ja pool punkti viiest. Kuues soov oli ka, see oli üks suur salasoov, mida ma ähmaselt isegi mäletan. Lühidalt kokku võttes jäi see täitmata, ehk uuel aastal. Nii et kuuest soovist täitus kokku kolm ja pool soovi, Pisut üle poole, aga paremini saaks alati.

Kuidas on aasta lõppenud minu sõpradel? Pisut suuremad sõbrad koolis olid iseenesest üsnagi tublid. Saime isegi ühe vahva teatritükiga hakkama ja vähemalt minu süda küll rõõmustas seda vaadates. On mul ikka andekaid lapsi klassis. Simon on näiteks poiss, kellest tulevikus kindlasti rohkem kuulda on - laulab ja näitleb nagu noor Jumal, kuigi jah, käitumisega tuleb pisut veel vaeva näha. Õppimisega ka suuri probleeme ei olnud, vähemalt minu ainetes mitte. Minu kõige pisem sõber aga muudkui kasvab. Jõuluajal sai ta muidugi hiiglama palju vahvaid kingitusi, nii et tegevust jätkub talle kindlasti tükiks ajaks. Minu nime on ta tänaseks ilusasti selgeks õppinud ja sõnu lisandub tema sõnavarasse aina juurde. Oma nutikust on ta ka juba mitmel korral tõestanud, nii et temaga on lausa lust mängida.

Selleks aastaks ehk siis aitab. Ei hakka lubadusi andma, aga püüan seda netilehekülge siin uuel aastal mitte unustada. Vaatame, mis uus aasta toob, olen igatahes juba ootel :) Head vana ja veel paremat uut sullegi!

Kiire september.

Nii see elukene veereb. Alles sai kool peale hakata, kui juba september läbi. Ega ma muidugi kurda, et suvi 2009 suurte sammudega lähemale tuleb, aga pisut võiks see elurongike aeglasemalt sõita küll. Nagu arvata, on vähemalt minul möödunud september suure töötähe all. Nii suure, et olen tänaseks oma häälest ilma jäänud. Olen vist varemgi siin blogis kirjutanud katsumustest ilma hääleta tundi anda, aga täna oli see ikka eriti põnev kogemus. Kui oma klassiga sain kenasti hakkama, nemad lugesid teksti, mis ilmus otsekui võluväel targale tahvlile ja tegutsesid täpselt juhtnööride kohaselt, siis esimese klassiga oli lugu pisut keerulisem. Kõigepealt teatas üks poiss muidugi, et tema pole harjunud, kui õpetaja häält ei tee ja talle see ei meeldi. Püüdsin nende ees võimelda niipalju kui vähegi suutsin ent kardan, et päris soovitud tulemust ikka ei saanud. Peavad vaesekesed kodus L-tähe lugu rohkem lugema. Selline oli tänane päev. Iseenesest pole aga mul töötuju veel ära läinud ja mõned päevad, tunnid, pakuvad mulle päris kenakest naudingut. Eriti vahva on gümnaasiumiklassides tundi anda. Kui ma saan ikka 40 tegelast omavahel diskuteerima (ja sealjuures arukalt), siis on see minu jaoks vähemalt suur saavutus. Olen viimasel ajal tabanud üldse end mõttelt, kas olen väiksemate või suuremate õpilaste õpetaja tüüpi. Vastust leidnud pole, sest omamoodi lahedad on nii pisikesed algklassides, kes on vahetud ja kallistavad sind ning ka juba värsked täiskasvanud, kes on lihtsalt asjalikud. Õnneks ma valima ei peagi ja saan õpetada nii siin kui seal.

Muidu on sügis näidanud oma ilusamat palet. Ilmad on olnud lõpuks ometi sellised, et saab väljasolemist tõeliselt nautida. Sel nädalavahetusel istutasin maale ka kevadlilli ehk teisisõnu kaevasin mitusada krooni mutimullaauku. Loodetavasti saan kevadel lilledest siiski rõõmu tunda, vähemasti jälgisin küll, et sibulad ikka õigetpidi mulda saaks. Üks, mis mulle selle sügise juures ei meeldi, on pidevad negatiivsed uudised majandusvallast. Kas tõesti ähvardab meid aastal 2008 samasugune majanduskrahh nagu aastal 1929? Sel juhul tekib küll küsimus, mis saama hakkab? Eks ma pea millalgi oma tarkurist majandusharidusega vennaga antud teemal vestlema. Õnneks ei ole oodata, et õpetajaid koondama hakatakse, kuigi lugesin täna just uudist, et juba praegu õpetab osa õpetajaid oma ainet maakoolile interneti (skyp´i) abil. Muide, seda teeb meie oma kooli õpetaja. Kujuta ette, et tulevikus ongi kool selline, et ärkad üles, teed arvuti lahti ja hakkad kuulama tunde. Sel juhul läheks terve Eesti peale igas aines vaja vaid paari-kolme õpetajat (juhuks, kui üks peaks haigeks jääma, on asendused olemas). Segane lugu, aga loodan, et õpetajad päris internetti siiski ei koli.

Ah ja, minu väike sõbrake ka muudkui sirgub. Viimasel ajal on vähem olnud aega teda hoidmas käia, kuid kui Rock´i mängud pihta hakkavad, küll siis saab teda rohkem näha. Igatahes on ta juba väga tubli, käib puha lasteaias ja potil. Sõnu on ka juurde tulnud, kuigi enda nime tema suust veel kuulnud pole, aga pea seegi ei tule. Igatahes on tore jälgida väike tegelinski kasvamist :)

Ohhoo-päev

Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.

Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.

Imeline 19. august!

No nii... tere sulle jälle üle pika aja. Tegelikult kirjutasin siia ka enne reisi midagi, aga see on millegipärast kadunud interneti avarustesse. Las ta siis seikleb seal. Oma reisust kirjutan täpsemalt järgmisel korral, täna tahan aga kirjutada ühest imelisest päevast - 19. augustist aastal 2008. Tegelikult oli juba ette arvata, et see on natuke erilisem päev kui kõik teised. Alustuseks Kanter. Ma teadsin, et Gerd on vahva poiss ja uskusin siiralt, et medal tuleb, kuid et kuldne - seda ei julgenud isegi minusugune paduoptimist loota. Ta tegi selle ära ja millise stiiliga - võimas! Kui vaadata tema võiduheidet, siis võib vaid olla kogu südamest uhke, et on olemas selline rahvuskaaslane. Lisades siia Raul Rebase sõnad, et Gerdist tahetakse vormida ka eeskuju teistele (noortele), on tegu arvatavasti Eesti kui mitte maailma ühe ideaalseima sportlasega. Kõik mütsid maha sinu ees, olümpiavõitja (ja tegelikult võiks seda tseremooniat korrata ka Jaansoni ja Endreksoni kohates:)

Ideaalne päev sai tänu imelikele juhtumistele ja kokkusattumistele, võibolla aga ka lihtsalt tänu heale õnnele, jätku Tallinnas Märkamisaja peol. Olin väike, kui Eesti teistkordselt ärkama hakkamas, kuid mäletan seda, mida telekast üle kanti. Võrokesena paraku ise pealinna laulma tol korral ei jõudnud. Olgu kuidas on, aga lisaks spordipisikule on mind nakatanud tõsiselt ka patriotismipisik ehk teiste sõnadega - eestlane olla on uhke ja hää! Seda tundsin seistes kõrvuti tuhandetega lauluväljakul, lauldes (jah isegi mina laulsin ja ma loodan, et kõrvalseisjad andestasid mulle selle) ja imestades silmad pärani. Kuskilt ilmusid välja sipelgad, mis hakkasid mööda keha ülespoole ronima, kuskilt kukkus otse vihmatilk silmanurka, kuigi oli selge taevas täiskuuga, millegipärast muutus oma nahk võrreldavaks kananahaga. Oli võimas, ütlemata võimas ja rääkigu Savisaar, mis tahab, see oli eestlaste jõudemstratsioon - me oleme tugevad, me oleme ühtsed ja me oleme laulurahvas. Uskumatu oli ka see, milliste ovatsioonidega tervitas rahvas presidenti, milliste tunnetega lauldi viimaseid, neid kõige tähtsamaid laule. Meie kõrval olid noored poisid, polnud nad vist enam mitte just kõige selgema silmavaatega, aga nad laulsid, sirgeselgselt, kõlava ja pühendunud häälega. Lauldes mõtlesin vaikselt Goethele ja tema Faustile, kus Faust pidi otsima seda õnnist hetke, mida ta oleks tahtnud peatada. Eile õhtul oleks tahtnud minagi hüüda - oo õnnis hetk, sa peatu! Aga, elu on progress ja läheb edasi, seetõttu jään kannatamatult ootama järgmise aasta üldlaulupidu. Ainult kaikaga (kui sellegagi:) saab mind sealt eemal hoida. Seniks võib aga ikka ja jälle nautida kaunimat laulu, mis olemas - Tõnis Mäe "Koitu" Veelkord - eestlane olla ON uhke ja hää!!!

Suvevälgatus

Tuleb tunnistada, kas häbiga või ilma, et blogikirjutamise tuhin on kuidagi vähenenud. Aega ju juba oleks, aga kui oled linnas arvuti taga, on muud tegemist ja suvel saare peal, kus möödub minu praegune aeg, pole lihtsalt internetti (õnneks:). Briljantselt aus olles tuleb muidugi ka tunnistada, et ega midagi suurt ja põnevat pole ka jõudnud korda saata. Puhanud olen hästi, isegi inimese nägu hakkab ette tulema. Loen, söön, sõidan rattaga, mässan natuke mullas, käin niisama ringi, kaks kätt selja peal, vaatan vihma ja otsin tegevust (tahtsin endale kudumismaterjali soetada, ei õnnestunud). Kuidagi imelik on see, kui sul pole hommikust õhtuni midagi põhjapanevat teha, aga ega ma nüüd kurtma ka ei hakka. Homme tahan minna kontserdile ja vähemalt praeguste plaanide kohaselt peaks suve teine pool tulema kindlasti sündmusterohkem, sellest aga edaspidi. Praegu aga ootan sõbrannat, kes peaks Norrast mulle koos kaaskonnaga külla kihutama. Tore on jälle vanu tuttavaid näha, seda kohe kindlasti. Nii et mina jään ootama ja sina naudi rahumeeles suve edasi, küll see ujumisilm ka pärale jõuab, kuhu ta ikka jääb.

Telekavaba õhtu!

Täiesti uskumatu, kui imelik võib olla üks õhtu, kui sul pole telekat. Telekas tegelikult isegi on täiesti olemas, aga pilti ei näita, mingi probleem elioni ühendusega. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on ikka väga tobe küll, kui iseenesestmõistetavalt kuulub telekas minu ellu. Uudised, filmid, komöödiad jne, jumal tänatud, et mehhiko seebid on minust praeguseks hetkeks kaugele jäänud ja neid ei vaata, aga ikkagi. Täna tekkisid mul õigustatud küsimused:
1. Miks ma vaatan nii palju televiisorit?
2. Mida ma jõudsin ära teha ilma telekata? Käisin jooksmas, shoppamas (ostsin Agatha Christie elulooraamatu), tegin süüa, pesin nõusid, koristasin, lugesin ja südaööni on veel poolteist tundi aega. Tõsi, suvel olen niikuinii vähem telekat vaadanud kui tavaliselt, aga praegu on ju jalgpalli EM ja mina spordihullukesena ei saa ju jätta seda vaatamata. Hea küll, alagrupimängude mittenägemise elan veel kuidagi üle, aga finaalide ajaks naelutan ennast küll teleka ette. Olümpiamängudest ma mitte ei räägigi. Kuigi olen sel ajal reisil, olen kindel, et otsin ja kuulan kõikjalt kommentaare ning kui tagasi jõuan, siis palun mind mitte tülitada (kui sa just hea sõber pole, kes tahab mulle lihtsalt külla tulla:) olümpiamängude lõpuni. Aga olgu, tänaseks on rahu majas ja lubaduste kohaselt on homme pilt telekas olemas, nii et näis.

Muidu on üllatavalt kiiresti kätte jõudnud juuni. Lapsed on juba mõnda aega suvepuhkusel, mina käin ikka tööl, aga see on selline hea konti mittemurdev poole päeva töö. Mis peaasi - õhtud on vabad, pole vaja järgmisi tunde ette valmistada. Eile aga oli korraga õhtul selline päris imelik tunne - midagi pole teha, igav on, mõtted kiskusid juba uue õppeaasta poole. Kas ma olen juba tõesti nii ära rikutud, et pole veel puhkama saanudki ja juba tahan tööd teha? Ei taha kuidagi uskuda, aga suveks ma endale mõne mõistliku tegevuse kindlasti ka välja mõtlen.

Niisiis olen suutnud endale suve hakuks pähe koguda palju küsimusi, millele vaja vastuseid otsida. Kui on igav, tuleb midagi pöörast korda saata, et sära silmadesse tuleks ja elu elamisel jälle mõte oleks :) On ju nii!?

P.S: Olen 29 päevaga läbinud üle 422000 sammu ja sellega edetabelis 269 kohal (osalejaid üle tuhande) . Pole paha ju!