Minu meediaelulugu

Taas kord üks kodutöö, mis nõudis pisut meenutamist... ja sai positiivse hinde :) kuigi jah, märgiti, et analüüsi oleks võinud olla rohkem.

Olen sündinud 1977. aastal, mistõttu on minu enda ja seega ka minu meediaeluloo pikkuseks 33 aastat. Esimesed mälestused seonduvad must-valge televiisoriga. Kindlasti polnud ma siis veel koolilaps, kui pidin vanaisale, kes keeras suurt välisantenni, hõikama, kas telekas on pilt või mitte. Kas see pilt oli kvaliteetne või mitte, polnud sel ajal isegi oluline, peaasi et televiisor üldse midagi näitas. Mäletan, et vahel oli pilt väga udune ja kosta oli ainult häält, aga rahul olime sellegagi. Kui kooli läksin, ilmus meie majja muidugi juba värviteleviisor. Meeles on õhtuti kell 20.00 alanud lastesaated, kus minu vaieldamatuks lemmikuks oli saade “Kõige suurem sõber”. See saade ja eriti imearmas Äpu ning ülienergiline Postikana jäid nii südamesse, et aastaid hiljem ei suutnud kuidagi aru saada, miks tahetakse teha antud saate paroodiat. Hästi on meelde jäänud pühapäevased lastefilmid ja paratamatult ka esimesed seriaalid – "Kapten Tenkeš´i seiklused" ning "Orjatar Isaura". Väga tähtsal kohal olid meie peres uudised, mida alati vaadati. Tõsi, venekeelsele Vremjale eelistasime alati eestikeelset Aktuaalset Kaamerat, küll aga vaatasime koos perega Kesktelevisioonist mõningaid filme ja mänge (eriti on meelde jäänud “Imede põld” koos oma karismaatilise saatejuhiga). Väga eredalt on meelde jäänud 1980ndate viimased aastad ja eriti ÖÖ-tv. Olin veel väga noor, aga täis tahtmist vaadata öö läbi televisiooni ja olla siis hommikul uhke – mina olin peres ainus, kes pidas vastu hommikuni. Kuigi ma poliitikast sel ajal veel päris hästi aru ei saanud, jälgisin telekast aeg-ajalt ka tõsiseid poliitikasaateid. Juba 90ndate alguses saime tänu satelliittelevisiooni tulekule hakata vaatama välismaiseid telekanaleid. Saksa keele eriklassis käiva õpilasena olin ma selle üle muidugi väga õnnelik ja jälgisin saksakeelseid saateid, eriti aga telemänge, suure huviga. Nii nägin ma juba sel ajal neid mänge, mis meie kanalitesse jõudsid alles sel aastatuhandel (näiteks “Rooside sõda”). Sageli tuli mul istuda teleka ees ja vanematele saksakeelseid filme tõlkida, nii hästi või halvasti, kui ma oskasin. Päris saksakeelsesse meediasse sukeldusin siis, kui läksin peale keskkooli lõpetamist kaheks aastaks Saksamaale tööle ja õppima. Et seal oli hommik mu enda päralt, siis harjusin seal vaatama just telemänge ning komöödiaseriaale, mida näidati hommikuti. Siiani arusaamatu fenomenina hakkasin ma millegipärast jälgima professionaalset maadlust. Ennast väga tasakaalukaks ja väga vägivallakaugeks inimeseks pidades on uskumatu, et tulin vahel öösiti üles ja hiilisin alla, et vaadata maadlusetendust. Siiski tuleb nentida, et juba väikesest peale on minust kasvatatud ja minust on saanud suur tugitoolisportlane. Olgu korvpall, jalgpall, suusatamine, kergejõustik või vormel 1 võidusõit – tuttavad teavad, et sel ajal pole minuga eriti mõtet arvestada. Ülikooli õpingute ajal polnud mul oma toas telekat ja seda käisin vaatamas all valvelauas. Mäletan, et olin kohati selle üle üsna õnnetu, kuid telekat hakkas järk-järgult asendama arvuti ja eriti internet. Olin juba Saksamaal saanud natuke aimu, mis internet on ja Eestisse tagasi jõudes tutvusin siis põhjalikult interneti võludega. Tuleb tunnistada, et ülikooli õpingute ajal istusin vägagi sageli kooli arvutiklassis ja lihtsalt suhtlesin teiste inimestega. Eks ma koolitööd tegin muidugi ka, aga meelde on jäänud just “tšättimised” teistega ja mis seal salata, mõnikord jõudsid internetikohtingud välja ka päriskohtinguteni. Kahtlustan, et sel perioodil suhtlesingi rohkem läbi interneti kui silmast silma. Truuks teleka- ja arvutisõbraks olen jäänud tänapäevani. Töölt tulles teen mõned võileivad ja vaatan telekast kuidas elatakse Saksamaal (RTL: „Familien im Brennbunkt“), seejärel järgneb õhtune uudisete lugemine ja töö arvuti taga, mille katkestavad siis uudised, telemängud või mõni hea mängufilm telekast. Kuid meedia ei koosne ainult telekast ja arvutist. On olemas ka raadio ja trükimeedia. Olen üles kasvanud veel sel ajal, kui korterites olid krappraadiod, mis mängisid peaaegu ööpäev läbi, nii meilgi. Lapsena kuulasin loomulikult unejuttu, mille alguslaulu võin siiamaani peast laulda, lisaks olid minu lemmikud „Meelejahutaja“, „Mnemoturniir“ ja järjejutud. Saatuse tahtel on mul õnnestunud ka ise mõned kuud kohalikus raadios uudistereporterina töötada. Olin praktikant ja palka mulle ei makstud, kuid uhke olin oma töö üle küll. Jalutasin vapralt suur magnetofon üle õla lugusid tegema. Eriliselt on meelde jäänud otsereportaažid Võru folkloorifestivalilt, hääl ehk pisut värises, aga lood said tehtud, sealhulgas isegi üks võõrkeelne. Täna mängib raadio minu elus ärataja rolli hommikuti (Vikerraadio) ja meelelahutaja-kaaslase rolli siis, kui olen üksi jooksmas, sel juhul kuulan telefoni salvestatud raadiointervjuusid või järjejutte. Eelistan neid enamasti muusikale. Trükimeediat olen samuti lugenud juba päris varasest lapsepõlvest peale. Tuttavad on ajakiri „Täheke“, ajaleht „Säde“, kus ilmus isegi üks minu luuletus, ajakiri „Pioneer“, millest hiljem sai „Põhjanael“ (meelde on jäänud Suure Saladuse lood) ning ajakiri „Eesti Naine“. Viimane sai minu lemmikuks tänu sellele, et avastasin mitme aastakümne jagu numbreid vanatädi korterist, kuhu me kolisime. Minu vaieldamatult lemmikrubriigiks „Eesti Naises“ oli „Kirjad elust“. Loomulikult telliti meie peres koju nii üleriigiline leht ”Rahva Hääl” kui ka kohalik ajaleht. Hiljem omaette elama asudes pole ma suur ajalehe tellija olnud. Olen küll pisteliselt tellinud ”Eesti Päevalehte” ja ”Õpetajate Lehte”, kuid märganud, et ei jõua neid sageli korralikult läbi lugeda. Tänu internetile tekib paberist ajalehti lugedes sageli ka tunne, et need uudised on vanad. Lõpetan ju sageli oma päeva sellega, et vaatan viimaseid Postimehe online uudiseid ja alustan päeva raadiouudistega. Kui aga juhtub olema aega ja ajaleht („Postimees“, „Eesti Ekspress“, „Õhtuleht“) või ajakiri kusagil laokil (näiteks venna juures), siis loomulikult naudin ka paberajalehe lugemist. „Eesti Naine“ on meil tellitud maakoju ja see on ainus ajakiri, mille ma praktiliselt kaanest kaaneni ka läbi loen. Tuleb tõdeda, et minu meediaelulugu on kirju ja tihe, mulle meeldib teada, mis maailmas ja minu ümber toimub.

Trondheim ja Ålesund

Kaks viimast pæeva on nuud kull læinud lausa linnutiivul, et mitte øelda lennutiivul. Eile hommikul vara astusin laevale, et s6ita uudistama Trondheimi linna. Kuigi Trondheim asub Kristjansundist vaevalt paarisaja kilomeetri kaugusel, oli s6it sinna ule kolme tunni pikk. Aga s6ita merel otse fjordide vahel, vaadata paremale, næha mægesid, vaadata vasakule, næhe væikesi saari ja væikeseid majakesi nendel oli omaette vaatepilt. Trondheim ise tervitas mind usna ootamatult ehitustandriga. Kuna mul polnud 6rna aimugi, kui kaugel v6is olla kesklinn, siis huppasin esimesele bussile, mis 6nneks viiski kesklinna (kuhu mujale ikka viia on:). Kesklinn polnud uldse kaugel ja hijem ma muidugi jalutasin juba sadamasse tegasi. Aga nuud siis Trondheim ise. Oma rænnakut alustasin keskvæljakult, kus jællegi ootamatult olid kæimas midagi vanalinnapæevade sarnast. Oli muugiputkasid, oli lava koos pidevalt vahelduvate esinejatega, oli isegi kokkade v6istlust. M6nisada meetrit eemal oli suur kirik ja sealses hoovis oli jælle kæimas mingid kirikupæevad. Sealgi olid meistrid oma oskusi næitamas (nægin seppa ja l6ngade værvijaid)ja inimesi liikus usna palju. Loomulikult jæi mul pisut aega ka kaubanduses ringi uudistada, kuigi pean endale tublisti 6lale patsutama, peale kahe paari allahinnatud sokkide ei ostnud ma endale midagi. Hakkasin juba tagasi sadama poole k6ndima (igaks juhuks varem, et kindlasti laevast maha ei jææks), kui kuulsin keset Trondheimi linna jærsku uhte vanemat daami sulaselges Eesti keeles oma kaaslasele utlemas, et læheme veel sinna poodi ka. Et ma isegi astusin samasse poodi sisse ja vanapaar vaidles s6bralikult, mida oma poistele kingiks kaasa v6tta (taheti nokamutse), siis julgesin neid k6netada ja utlesin, et tore nii kaugel eesti keelt kuulda. Nemadki tegid suured, silmad, naeratasid ja utlesid, et on pærit Tartust ;) ja Tronheimi sattusid koos ekskursiooniga. Ikka sulat6si see lause, et igas sadamas v6ib kohata m6nd eestlast. Olgu veel lisatud, et tagasis6it læks samuti edukalt,kuigi lained olid kohati sellised, et neil nægi valgeid jæneseid huppamas (kes seda næinud, kull aru saab, mida m6tlen).

Ei j6udnud ma 6ietigi eilset reisivæsimust veel væljagi puhata, kui istusin tæna juba jælle bussi, et kulastada jærgmist linna - Ålensburgi. Kuigi buss s6itis tæpselt nii kaua kui laev, oli tæna kuidagi huvitavam ja kiirem s6it. Bussijuhid on siin hæsti toredad ja no mis viga s6ita, kui uhe teeotsa ajad bussi praami peale ja loed ise ajalehte ning jood kohvi. T6si, praamis6it kestis ainult ehk pool tunnikest. Ulejæænud teekond kulges aga taas mægede vahel. Tæna oli pisut pilvine ja seet6ttu polnud k6ige k6rgemaid mæetippe næha, aga kaunis oli ikkagi. Mingil hetkelj6udsime isegi bussige pæris k6rgele (ule 1 km), millest k6rvad andsid kohe mærku. Ålesund ise pidi olema imeilus linn ja eks ta seda oli ka, meenutas Veneetsiat oma paatide ja j6gedega, kuigi jah, kuna v6tsin ette pikema jalutuskæigu, siis nægin ka pisut teistsuguseid ja mitte ehk nii korras kohti. Aga pikema jalutuskæigu v6tsin ette sellepærast, et tahtsin j6uda Akvakeskusesse kalu, krabisid ja muid vee-elukaid vaatama. Kui alguses plaanisin minna bussiga, siis nægin silti "Akvaarium - 3,6 km" ja mis see maa siis minu kæes æra ei ole. Ei olnudki, olin veel enne bussi kohal. Akvaarium ise ei olnud væga suur, aga huvitav kindlasti. Peab mainima, et vees elab ikka igasuguseid imelikke elukaid, minu lemmikud olid aga hoopis vahvad pingviinid. Linna tagasi jalutades sai pæris palju huvitavaid fotokaadreid. Kesklinn oli t6esti ilus, uksk6ik millise tænava alguses ka ei peatuks, seisatu ja pildista. Need peaaegu viis tundi, mis ma Ålesundis olin, læksid vægagi kiirelt. Nii et kokkuv6tvalt soovitan Ålesundi kulastada kull, seda enam, et pisut enne Ålesundi on koht nimega Moa, kus omakorda asub Norra k6ige suurem kaubanduskeskus. Sealt møøda s6ites oli autode meri igatahes aukartustæratav ja meiegi bussi rahvas lahkus enamasti Moas mitte Ålesundis. Pæeva l6petuseks v6ib tuua selle, et sammulugeja jærgi kæisin tæna ule 23000 sammu, eile oli neid ule 15000 ja mægedes astusime ikka ule 10000 sammu, aga seda ulespoole. Vorm on hea :)

Nii, minu reis hakkab sellega siis otsa saama, kott on peaaegu juba pakitud. Reisi l6ppsaldoks jææb 3 linna (Molde, Trondheim, Ålesund), Kristjansund ise ja loodetavasti 5,5 vallutatud mæge. Loodetavasti selle pærast, et homme hommikul plaanin veel viimast korda vallutada Freikolleni ja pool sellepærast, et uks mægi sai v6etud poolikult (puudsime jærvest kala). Homne pæev saab olema pikk. Hommikul siis Freikollenile ja kell kaks læheb lennuk Oslosse, sealt kell 19.50 juba edasi Tallinnasse,kus peaksin maanduma kell 22.30, et s6ita edasi Tartusse, seal pakkima asjad lahti, ehk pisut magamagi ja siis juba V6rru. Væga tahaks juba koduseid næha (eriti uhte væikest armast s6pra). Jah, reisida on ulitore ja ulivahva ning sellegi reisiga jæin væga rahule, aga pole kindel, kas minu patriootlik suda jærgmist nii pikka kodust eemalolekut vælja kannatab. Olen igatahes nuud Norrat iga oma keharakuga tæis ja v6in rahulikult saadud emotsioonidega m6elda ka sellele, et varsti hakkab pihta tøø ja oh r66mu - ma saan endale uued pisikesed ja armsad lemmikud... :) Sinnani on aga veel pisut aega. K6igepealt tuleb j6uda koju ja siis on veel m6ned nædalad kosumiseks, enne kui tralliks læheb. Kohtumiseni juba Eestis ja sulle mu hea v66rustaja siin (kui ikka juhtud lugema:) tuhat-tuhat tænu kutsumast ja vastu v6tmast. Nuud on sinu kord tulla ja minu kord sulle sama lahkusega vastata, nii et jææn ootele.

Neljas mægi - ajalooline.

Kirjutan tæasest pæevast luhidalt veel, sest tegemist oli pæris ajaloolise pæevaga ja homme olen terve pæeva reisil. Niisiis tæna hommikul tegelesin siis sellega, et uurida, kas mul oleks v6imalik muuta tagasilennu aega, sest tahtsin kulastaa Oslot, millele ma suure kiiruga pileteid broneerides muidugi ei m6elnud. Et pileti muutmine oleks læinud pæris kalliks, siis nuputasin vælja hoopis uue plaani. Nimelt s6idan homme laevaga Trondheimi, pidi olema pæris maaliline teekond ja niipalju kui ma juba Norrat tunnen, ei kahtle ma selles p6rmugi. Laupæeval v6tan ehk ette uhe bussireisi, eks næis ja siis puhapæeval tagasi koju. On kuulda, et seal hakkavad temperatuurid langema, nii et v6ib koju juba minna kull. See k6ik ei teinud muidugi veel pæeva ajalooliseks. Nimelt kæisin tæna tæitsa uksinda uut mæge vallutamas. See asub otse v66rustajate maja vastas. S6branna kull hoiatas, et seal on pæris porine, kui otsustasin lihtsalt vaadata, kaugele minna sain. Matkatee alguse leidsin kiirelt ules ja siis hakkasin ronima. Eelnevate ronimistega olid mu silmad juba nii treenitud, et mærkasin væikest matkateed kivide vahel ja muru sees væga hæsti. Pori oli ka, aga sellest sain ilusti læbi. Nii ma siis ronisin ja ronisin jærjest k6rgemale. Vahepeal tuli kivide peal turnida, vahepeal oli pisut tasasemat maad. L6puks j6usin nii k6rgele, et nægin ees olevat tippu ja kui see mul ees oli, siis otse loomulikult ronisin ma ikka l6puni. Væga vahva tunne oli olla uksi mæe peal ja vaadata kaugusesse. Kahjuks oli keegi pikali lukanud mæe posti ja ka tavapærast kulalisteraamatut seal polnud. Allatulekuga probleeme polnud, kui mitte arvestada seda, et tulin alla pisut kaugemalt kui olin ules læiud, aga koju tagasi ma kahe tunniga j6udsin. Ja væsinud ma isegi væga polnud. J6udsin l6puni lugeda oma raamatu (Lolita, soovitan neile, kellel on tugevad nærvid) ja kæisime ka 6htul veel rattaga tiirutamas. Praegu kuulan ja vaatan kegej6ustiku EMi ning r66mustan juba homse seikluse ule.

Freikollen ja loomaaed

Freikollen ja loomaaed
Nuud on kaks pæeva eelmisest postitusest møødas, mis tæhendab, et tuleb aru anda kahe pæeva tegemistest. K6igepealt olgu kiidetud internet ja ETV, kes kannab oma saateid internetis otse ule. Baltast ja Uudmæest on loomulikult kahju, aga see-eest on væhemalt siiamaani hea meel Pahapilli saavutuste ule. Kohe hakkab ta jooksma 110m t6kkeid, pean pøidlaid pihus. Uleeile 6htul kæisime juba eelmisest korrast tuttava Freikolleni mæe otsas. Kuigi teised mæed, mis meil vallutatud, olid k6rgemad, siis Freikolleni otsa ronimine on omaette nauding. Seal ei saa sa liikuda laugjalt ulespoole vaid pead ikka t6siselt ronima, haarama kivi uhest nurgast ja ennast ules vinnama. Kui siis mingil hetkel t6mbad hinge ja vaatad allapoole, siis on ikka pisut imelik ja k6he kull, kui k6rgele (ja veel millist teed pidi) sa roninud oled. Uleval puhus pæris kulm tuul, nii et kandsime oma nimed raamatusse ja ronisime alla tagasi. Vaieldamatult on Freikollen siiani minu lemmikmægi, kuigi mæed uldiselt on muidugi k6ik vægevad. Eile kæisin oma hea v66rustaja juures tøøl kaasas, mis tæhendas væljas6itu koos lastega uhte turismitallu, kus kasvatatid igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Et lambaid (millegipærast minu seekordseid lemmikuid) nægime vaid hetkeks, siis k6ige vahvamad olid hoopis kitsed. Need olid inimestega nii æra harjunud, et lausa trugisid sulle kulje alla, eriti veel, kui sul rohutuust kæes oli. Norra lapsed ise on hæsti toredad. Olin nendega koos ikka mitu head tundi ja oli væga vahva vaadata, kuidas nad omaette toimetasid. Lapsi oli paarkummend, tæiskasvanuid seitse ja kui arvestada, et lapsed leidsid endale ise tegevust, siis said ka tæiskasvanud m6nusalt pæikselist pæeva talus lihtsalt nautida. Væikesed esimesed kingitused on ka juba muretsetud ja ega see koju tagasi tulek enam mægede taga ole. S6ltuvalt asjaoludest kas homme v6i puhapæeval. Væike koduigatsus igatahes juba on vaatamata headele emotsioonidele ja mægedele.

Taas uks mægi vallutatud.

Eilne pæev algas rahu ja vaikusega majas - pererahvas oli læinud tøøle, kooli ja lasteaeda. Nii v6tsin siis ratta ja læksin avastama læhiumbruskonda. Rattateed on siin muidugi head, kuigi m6nda auku ikka nægin. Rattas6it ise oli aga pæris omapærane. Nimelt tundus, et s6idan mæest allapoole, ometigi pidin væntama ja mitte væhe. Kæike vahetasin pidevalt. Tagasis6ites enda arvates siis mæest ules polnud sugugi vaja nii palju tøød teha. Ei tea, kas peaksin silmaarsti juurde kontrollile minema. S6it ise oli muidu tore ja otse loomulikult ilusate vaadetega kaunile Kristjansundi linna sudamesse, kuhu ma ise veel j6udnud pole. See plaan on meil homme. 6htul v6tsime siis ette uue mæe. Et need mæe nimed on siin væga keerulised, siis sellega kedagi (ennast) siinkohal vaevama ei hakka. Mæeni j6udmine v6ttis omajagu aega, sest asus pisut kaugemal, kui næiteks minu hea vana tuttav Freikolleni mægi. Muide, et siit Kristjansundist kuhugi kaugemale s6ita, tuleb læbida tunnel ja selle læbimise eest tuleb igal korral maksta. See on see saarel elamise v6lu ja valu. Aga nuud selle mæe juurde. Mægi ise oli ule 700 meetri k6rge. Kogu k6rgust me siiski oma jalgadel ei vallutanud, vaid s6itsime autoga juba pæris ules vælja. Tunnise ronimise jærel fjordide vahel ja peal (umberringi olid ainult mæed), j6udsimegi tippu vælja. Pole vist vaja lisadagi, et vaade taaskord lihtsalt imeline. Uhel pool oli væike mægijærv, teisel pool kaugel all væike kula ja kaugel pilvede sees veel k6rgemad mæetipud. Taas kord tuleb mainida seda, et peale lammaste (minu vaieldamatute lemmikute) ei kohanud me sel matkal kedagi Kui alla tagasi j6udsime, olime minu sammulugeja jærgi læbinud 6,1 km ja ule 9000 sammu. Pole palju, aga need sammud olid tehtud enamasti ulesmæge. Muide, uks huvitav avastus veel. Allatulek polegi palju lihtsam kui ulesronimine. Tuleb olla væga tæhelepanelik ja jalad annavad palju rohkem endast mærku kui ules ronides. Ja veel, kui keegi tahab treenida oma tuharalihaseid, siis parim treening on mæest laskumine. Minul andsid alla j6udes k6ige rohkem endast mærku just eelpool nimetatud lihased. Tænaseks on k6ik jælle ok, vaatan ETVst interneti abil kergej6ustiku EMi ja 6htul ootab mind Freikollen. Ilm on meil rohkem pilves kui pæikseline, aga see on teatavatel p6hjustel (kogetud mitmenædalane kuumalaine) isegi usna meeldiv.

Puhapæevaidull Norra moodi

On esmaspæeva hommik, teised k6ik juba tøøl ja minul siis aega pisut kirjutada eilsest pæevast. Kæisime kalal. Ettevalmistused selleks olid p6hjalikud. Otsiti vælja 6nged, potid, pannid ja toidukraam. Valiti vælja kaunis mægijærveke Fjordide vahel ja s6it v6iski alata. Alustuseks væike s6it praamiga ja siis juba pool tunnikest ronimist. Kohale j6udes oli k6igepealt muidugi fotosessioon, sest vaade oli maaliline. Kui seda oli juba piisavalt imetletud, panime 6nged likku, korjasime hagu ja tegime l6kke. Siis jalad likku (pæris ujumiseks oli vesi siiski minu jaoks liiga kulm), nægu pæikese poole, ja l6kkel soojaks tehtud vorst koos saiaga hammaste vahele. Idull missugune! Ei uhtegi v66rast inimest, ei uhtegi auto ega trammi murinat, isegi lennukid ei lennanud. Aeg lendas ja seisis uhekorraga. 6htuks j6udsime 6nnelikult koju tagasi. Mis puutub sellesse suurde vaalaskalasse, mille ma pidin kinni puudma, siis seekord sellel kalal veel vedas. Saime kætte kolm forelli, millest kaks maandusid l6kke peal pannil ja maitsesid imehæsti. Tæna ootab ees jærjekordne ronimine. Jalad pisut juba tunda annavad, aga kaugeltki mitte niipalju, et mægi minust vallutamata jææks.

Jazz moldes ja v6hm væljas Kvannfjelletis

On teise pæeva 6htu Norras. Oli t6eliselt hea meel kohata pærast luhikest lennus6itu Oslost Kristjansundi oma v66rustajaid. Ja kohe esimesel pæeval sai osa Molde linna jazzfestivalist. Tegemist on væikese armsa maakonnakeskusega, mille uheks aasta tæhtsundmuseks nimetatud festival ongi. Sel aastal oli næiteks uheks esinejaks Miss Elliot ise (mitte et ma teda væga hæsti tunneks, aga nime olen kuulnud). Linn ise oli armas ja inimesed vabad ning r66msad. Palju oli næha væikesi lapsi. Mis kull silma hakkas ja ma t6esti ei mæleta, kas ma eelmisel korral sellest kirjutasin, aga siinne mood on kull pisut eriline. Peamiselt kantakse poolpikki retuuse ja nende peal siis tuunikat. Aga nægin ka huvitavat uheosalist pukskostuumi, mis nægi noore neiu seljas vælja nagu suured sipupuksid, t6sijutt. Minu armas v66rustaja utles, et see pidavat noorte seas nuud kevadel ja sugisel væga moes olema. Tule taevas appi, utleks selle peale Ansip, aga teatavasti moe ule ei vaielda, vaid kakeldakse.

Tæna kæisime esimesel matkal. Oli s6idust nii væsinud, et mind tuli hommikul jalast sikutada, aga 6nneks mitte kaua. Matk ise viis meid 980 m k6rguse Kvannfjelleti mæe tippu. Tee sinna oli kull væsitav ent imeline. K6igepealt sobitasime tutvust kohalike lammastega, kes tervitasid meid kellukestehelinatega. Edasi oli pisut mærga ja rohust maad, mille læbisime mængleva kergusega. K6rgemale kividele j6udes tuli juba teha pisikesi puhkepeatusi ja mitte ainult puhkamiseks ning vee manustamiseks. Nimelt oli mul kaasas fotoaparaat, mida pidevalt kl6psisin. J6udes l6puks hingeldavana mæe tippu, tuli vælja, et see pole veel k6ige k6rgem punkt ja eemal læheb teekond veelgi edasi. Loomulikult læksime edasi ja niimoodi vallutasime kogu 980m k6rguse mæe. Pole vist m6tetki lisada, et vaatepilt, mis fjordidele ja merele ning mægijærvedele ningimepisikestele kuladele avanes, oli hingematvalt ilus. Lihtsalt hoia silmad lahti ja naudi seda, mida næed - v6imas. Kui ules læksime umbes paari tunniga, siis allatulekuks kulus muidugi væhem aega. Kui sellele pæevale lisada veel imemaitsev sook ja pæikese nautimine koos ajakirjaga verandal, siis mida v6iks uks inimesehing veel tahta ... Homme pidime minema kalale, pakun, et ma saan katte ilmatusuure vaalaskala :)