Neljas mægi - ajalooline.

Kirjutan tæasest pæevast luhidalt veel, sest tegemist oli pæris ajaloolise pæevaga ja homme olen terve pæeva reisil. Niisiis tæna hommikul tegelesin siis sellega, et uurida, kas mul oleks v6imalik muuta tagasilennu aega, sest tahtsin kulastaa Oslot, millele ma suure kiiruga pileteid broneerides muidugi ei m6elnud. Et pileti muutmine oleks læinud pæris kalliks, siis nuputasin vælja hoopis uue plaani. Nimelt s6idan homme laevaga Trondheimi, pidi olema pæris maaliline teekond ja niipalju kui ma juba Norrat tunnen, ei kahtle ma selles p6rmugi. Laupæeval v6tan ehk ette uhe bussireisi, eks næis ja siis puhapæeval tagasi koju. On kuulda, et seal hakkavad temperatuurid langema, nii et v6ib koju juba minna kull. See k6ik ei teinud muidugi veel pæeva ajalooliseks. Nimelt kæisin tæna tæitsa uksinda uut mæge vallutamas. See asub otse v66rustajate maja vastas. S6branna kull hoiatas, et seal on pæris porine, kui otsustasin lihtsalt vaadata, kaugele minna sain. Matkatee alguse leidsin kiirelt ules ja siis hakkasin ronima. Eelnevate ronimistega olid mu silmad juba nii treenitud, et mærkasin væikest matkateed kivide vahel ja muru sees væga hæsti. Pori oli ka, aga sellest sain ilusti læbi. Nii ma siis ronisin ja ronisin jærjest k6rgemale. Vahepeal tuli kivide peal turnida, vahepeal oli pisut tasasemat maad. L6puks j6usin nii k6rgele, et nægin ees olevat tippu ja kui see mul ees oli, siis otse loomulikult ronisin ma ikka l6puni. Væga vahva tunne oli olla uksi mæe peal ja vaadata kaugusesse. Kahjuks oli keegi pikali lukanud mæe posti ja ka tavapærast kulalisteraamatut seal polnud. Allatulekuga probleeme polnud, kui mitte arvestada seda, et tulin alla pisut kaugemalt kui olin ules læiud, aga koju tagasi ma kahe tunniga j6udsin. Ja væsinud ma isegi væga polnud. J6udsin l6puni lugeda oma raamatu (Lolita, soovitan neile, kellel on tugevad nærvid) ja kæisime ka 6htul veel rattaga tiirutamas. Praegu kuulan ja vaatan kegej6ustiku EMi ning r66mustan juba homse seikluse ule.

Freikollen ja loomaaed

Freikollen ja loomaaed
Nuud on kaks pæeva eelmisest postitusest møødas, mis tæhendab, et tuleb aru anda kahe pæeva tegemistest. K6igepealt olgu kiidetud internet ja ETV, kes kannab oma saateid internetis otse ule. Baltast ja Uudmæest on loomulikult kahju, aga see-eest on væhemalt siiamaani hea meel Pahapilli saavutuste ule. Kohe hakkab ta jooksma 110m t6kkeid, pean pøidlaid pihus. Uleeile 6htul kæisime juba eelmisest korrast tuttava Freikolleni mæe otsas. Kuigi teised mæed, mis meil vallutatud, olid k6rgemad, siis Freikolleni otsa ronimine on omaette nauding. Seal ei saa sa liikuda laugjalt ulespoole vaid pead ikka t6siselt ronima, haarama kivi uhest nurgast ja ennast ules vinnama. Kui siis mingil hetkel t6mbad hinge ja vaatad allapoole, siis on ikka pisut imelik ja k6he kull, kui k6rgele (ja veel millist teed pidi) sa roninud oled. Uleval puhus pæris kulm tuul, nii et kandsime oma nimed raamatusse ja ronisime alla tagasi. Vaieldamatult on Freikollen siiani minu lemmikmægi, kuigi mæed uldiselt on muidugi k6ik vægevad. Eile kæisin oma hea v66rustaja juures tøøl kaasas, mis tæhendas væljas6itu koos lastega uhte turismitallu, kus kasvatatid igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Et lambaid (millegipærast minu seekordseid lemmikuid) nægime vaid hetkeks, siis k6ige vahvamad olid hoopis kitsed. Need olid inimestega nii æra harjunud, et lausa trugisid sulle kulje alla, eriti veel, kui sul rohutuust kæes oli. Norra lapsed ise on hæsti toredad. Olin nendega koos ikka mitu head tundi ja oli væga vahva vaadata, kuidas nad omaette toimetasid. Lapsi oli paarkummend, tæiskasvanuid seitse ja kui arvestada, et lapsed leidsid endale ise tegevust, siis said ka tæiskasvanud m6nusalt pæikselist pæeva talus lihtsalt nautida. Væikesed esimesed kingitused on ka juba muretsetud ja ega see koju tagasi tulek enam mægede taga ole. S6ltuvalt asjaoludest kas homme v6i puhapæeval. Væike koduigatsus igatahes juba on vaatamata headele emotsioonidele ja mægedele.

Taas uks mægi vallutatud.

Eilne pæev algas rahu ja vaikusega majas - pererahvas oli læinud tøøle, kooli ja lasteaeda. Nii v6tsin siis ratta ja læksin avastama læhiumbruskonda. Rattateed on siin muidugi head, kuigi m6nda auku ikka nægin. Rattas6it ise oli aga pæris omapærane. Nimelt tundus, et s6idan mæest allapoole, ometigi pidin væntama ja mitte væhe. Kæike vahetasin pidevalt. Tagasis6ites enda arvates siis mæest ules polnud sugugi vaja nii palju tøød teha. Ei tea, kas peaksin silmaarsti juurde kontrollile minema. S6it ise oli muidu tore ja otse loomulikult ilusate vaadetega kaunile Kristjansundi linna sudamesse, kuhu ma ise veel j6udnud pole. See plaan on meil homme. 6htul v6tsime siis ette uue mæe. Et need mæe nimed on siin væga keerulised, siis sellega kedagi (ennast) siinkohal vaevama ei hakka. Mæeni j6udmine v6ttis omajagu aega, sest asus pisut kaugemal, kui næiteks minu hea vana tuttav Freikolleni mægi. Muide, et siit Kristjansundist kuhugi kaugemale s6ita, tuleb læbida tunnel ja selle læbimise eest tuleb igal korral maksta. See on see saarel elamise v6lu ja valu. Aga nuud selle mæe juurde. Mægi ise oli ule 700 meetri k6rge. Kogu k6rgust me siiski oma jalgadel ei vallutanud, vaid s6itsime autoga juba pæris ules vælja. Tunnise ronimise jærel fjordide vahel ja peal (umberringi olid ainult mæed), j6udsimegi tippu vælja. Pole vist vaja lisadagi, et vaade taaskord lihtsalt imeline. Uhel pool oli væike mægijærv, teisel pool kaugel all væike kula ja kaugel pilvede sees veel k6rgemad mæetipud. Taas kord tuleb mainida seda, et peale lammaste (minu vaieldamatute lemmikute) ei kohanud me sel matkal kedagi Kui alla tagasi j6udsime, olime minu sammulugeja jærgi læbinud 6,1 km ja ule 9000 sammu. Pole palju, aga need sammud olid tehtud enamasti ulesmæge. Muide, uks huvitav avastus veel. Allatulek polegi palju lihtsam kui ulesronimine. Tuleb olla væga tæhelepanelik ja jalad annavad palju rohkem endast mærku kui ules ronides. Ja veel, kui keegi tahab treenida oma tuharalihaseid, siis parim treening on mæest laskumine. Minul andsid alla j6udes k6ige rohkem endast mærku just eelpool nimetatud lihased. Tænaseks on k6ik jælle ok, vaatan ETVst interneti abil kergej6ustiku EMi ja 6htul ootab mind Freikollen. Ilm on meil rohkem pilves kui pæikseline, aga see on teatavatel p6hjustel (kogetud mitmenædalane kuumalaine) isegi usna meeldiv.

Puhapæevaidull Norra moodi

On esmaspæeva hommik, teised k6ik juba tøøl ja minul siis aega pisut kirjutada eilsest pæevast. Kæisime kalal. Ettevalmistused selleks olid p6hjalikud. Otsiti vælja 6nged, potid, pannid ja toidukraam. Valiti vælja kaunis mægijærveke Fjordide vahel ja s6it v6iski alata. Alustuseks væike s6it praamiga ja siis juba pool tunnikest ronimist. Kohale j6udes oli k6igepealt muidugi fotosessioon, sest vaade oli maaliline. Kui seda oli juba piisavalt imetletud, panime 6nged likku, korjasime hagu ja tegime l6kke. Siis jalad likku (pæris ujumiseks oli vesi siiski minu jaoks liiga kulm), nægu pæikese poole, ja l6kkel soojaks tehtud vorst koos saiaga hammaste vahele. Idull missugune! Ei uhtegi v66rast inimest, ei uhtegi auto ega trammi murinat, isegi lennukid ei lennanud. Aeg lendas ja seisis uhekorraga. 6htuks j6udsime 6nnelikult koju tagasi. Mis puutub sellesse suurde vaalaskalasse, mille ma pidin kinni puudma, siis seekord sellel kalal veel vedas. Saime kætte kolm forelli, millest kaks maandusid l6kke peal pannil ja maitsesid imehæsti. Tæna ootab ees jærjekordne ronimine. Jalad pisut juba tunda annavad, aga kaugeltki mitte niipalju, et mægi minust vallutamata jææks.

Jazz moldes ja v6hm væljas Kvannfjelletis

On teise pæeva 6htu Norras. Oli t6eliselt hea meel kohata pærast luhikest lennus6itu Oslost Kristjansundi oma v66rustajaid. Ja kohe esimesel pæeval sai osa Molde linna jazzfestivalist. Tegemist on væikese armsa maakonnakeskusega, mille uheks aasta tæhtsundmuseks nimetatud festival ongi. Sel aastal oli næiteks uheks esinejaks Miss Elliot ise (mitte et ma teda væga hæsti tunneks, aga nime olen kuulnud). Linn ise oli armas ja inimesed vabad ning r66msad. Palju oli næha væikesi lapsi. Mis kull silma hakkas ja ma t6esti ei mæleta, kas ma eelmisel korral sellest kirjutasin, aga siinne mood on kull pisut eriline. Peamiselt kantakse poolpikki retuuse ja nende peal siis tuunikat. Aga nægin ka huvitavat uheosalist pukskostuumi, mis nægi noore neiu seljas vælja nagu suured sipupuksid, t6sijutt. Minu armas v66rustaja utles, et see pidavat noorte seas nuud kevadel ja sugisel væga moes olema. Tule taevas appi, utleks selle peale Ansip, aga teatavasti moe ule ei vaielda, vaid kakeldakse.

Tæna kæisime esimesel matkal. Oli s6idust nii væsinud, et mind tuli hommikul jalast sikutada, aga 6nneks mitte kaua. Matk ise viis meid 980 m k6rguse Kvannfjelleti mæe tippu. Tee sinna oli kull væsitav ent imeline. K6igepealt sobitasime tutvust kohalike lammastega, kes tervitasid meid kellukestehelinatega. Edasi oli pisut mærga ja rohust maad, mille læbisime mængleva kergusega. K6rgemale kividele j6udes tuli juba teha pisikesi puhkepeatusi ja mitte ainult puhkamiseks ning vee manustamiseks. Nimelt oli mul kaasas fotoaparaat, mida pidevalt kl6psisin. J6udes l6puks hingeldavana mæe tippu, tuli vælja, et see pole veel k6ige k6rgem punkt ja eemal læheb teekond veelgi edasi. Loomulikult læksime edasi ja niimoodi vallutasime kogu 980m k6rguse mæe. Pole vist m6tetki lisada, et vaatepilt, mis fjordidele ja merele ning mægijærvedele ningimepisikestele kuladele avanes, oli hingematvalt ilus. Lihtsalt hoia silmad lahti ja naudi seda, mida næed - v6imas. Kui ules læksime umbes paari tunniga, siis allatulekuks kulus muidugi væhem aega. Kui sellele pæevale lisada veel imemaitsev sook ja pæikese nautimine koos ajakirjaga verandal, siis mida v6iks uks inimesehing veel tahta ... Homme pidime minema kalale, pakun, et ma saan katte ilmatusuure vaalaskala :)

Tagasi :-)

Olen siis j6udnud l6puks blogimisega sinna, kust alustasin ehk olen taas Norras kaimas. Loomulikult olen vahepeal ikka midagi ka korda saatnud, kuid blogimiseks pole aega ja kui aus olla, siis ka viitsimist olnud. Et nuud t6otab tulla taas igavesti vahva reis, siis katsun oma muljeid ikka kirja panna. Alustada tuleb sellest, et hetkel istun Oslo lennujaamas ja ootan jargmist lendu Kristjansundi. Uskumatu, aga tuleb t6deda, et Eestist sai lausa p6genetud. Ei ajanud mind kull keegi taga, aga see metsik palavus, mida nii palju ja kaua igatsetud hakkab vaikselt m6juma. Seet6ttu ei kurvastanud ma sugugi, kui lennukikapten teatas, et Oslos paistab paike ja sooja on 8 kraadi. Kampsuni otsisin kotist igatahes juba valja, ainult ei tea, mida teha k6igi nende suviste seelikute ja sargikestega, mida ma hoolega kotti pakkisin. 6nneks oli siiski nii palju oidu, et paar teksaseid sai kaasa ja m6ni jakk ning kampsun ka. K6ige olulisemad on spordiriided ja neid on mul kaasas igaks ilmaks, nii et k6rged fjordid ja alistamatud maed - siit ma tulen (loodetavasti :-). Algus on nuud tehtud ja loodetavasti jatkub mul visadust oma vaikest reisiblogi ikka iga paev pisut taiendada, kuigi jah - tapitahti siinne klaviatuur ei tunnista, aga eks need tapid saa ise juurde m6elda. Ma laste vihikuid parandades teen pidevalt tappe ja kriipsukesi juurde...

Organisatsiooni digitaalne identiteet.

Uurides suhtekorralduse ainekursuse raames ühe konkreetse organisatsiooni digitaalset identiteeti, võib kokkuvõtvalt öelda järgmist:
1. Kui organisatsiooni pole tänapäeval internetis, on ta raskesti märgatav ja leitav.
2. Organisatsioon peaks väga täpselt ja põhjalikult läbi mõtlema selle, kuidas ennast internetis presenteerida. Halb kodulehekülg ei jäta ka organisatsioonist head muljet.
3. Mida rohkem internetikanaleid üks organisatsioon kasutab, seda suurema auditooriumi ta saab.
4. Organisatsioon ei tohi karta meediat ja enda kohta käivaid negatiivseid artikleid. Valmis tuleb mõelda kommunikatsiooniplaan, suhtes meediaga tuleb olla avatud ja aus ning kriisi puhul mitte peitu pugeda, vaid selgitada.
5. Organisatsioon peab üles leidma oma loo, oma eripära ja rakendama selle oma kampaaniavankri ette.
6. Organisatsioon ei tohi ära unustada, et lisaks väliskommunikatsioonile on olemas ka sisekommunikatsioon, mis on samavõrd oluline.
7. Ja lõpuks, organisatsioonil peab olema selge visioon, mis ta on, mida ta teeb ja mida ta tahab.