Taas uks mægi vallutatud.

Eilne pæev algas rahu ja vaikusega majas - pererahvas oli læinud tøøle, kooli ja lasteaeda. Nii v6tsin siis ratta ja læksin avastama læhiumbruskonda. Rattateed on siin muidugi head, kuigi m6nda auku ikka nægin. Rattas6it ise oli aga pæris omapærane. Nimelt tundus, et s6idan mæest allapoole, ometigi pidin væntama ja mitte væhe. Kæike vahetasin pidevalt. Tagasis6ites enda arvates siis mæest ules polnud sugugi vaja nii palju tøød teha. Ei tea, kas peaksin silmaarsti juurde kontrollile minema. S6it ise oli muidu tore ja otse loomulikult ilusate vaadetega kaunile Kristjansundi linna sudamesse, kuhu ma ise veel j6udnud pole. See plaan on meil homme. 6htul v6tsime siis ette uue mæe. Et need mæe nimed on siin væga keerulised, siis sellega kedagi (ennast) siinkohal vaevama ei hakka. Mæeni j6udmine v6ttis omajagu aega, sest asus pisut kaugemal, kui næiteks minu hea vana tuttav Freikolleni mægi. Muide, et siit Kristjansundist kuhugi kaugemale s6ita, tuleb læbida tunnel ja selle læbimise eest tuleb igal korral maksta. See on see saarel elamise v6lu ja valu. Aga nuud selle mæe juurde. Mægi ise oli ule 700 meetri k6rge. Kogu k6rgust me siiski oma jalgadel ei vallutanud, vaid s6itsime autoga juba pæris ules vælja. Tunnise ronimise jærel fjordide vahel ja peal (umberringi olid ainult mæed), j6udsimegi tippu vælja. Pole vist vaja lisadagi, et vaade taaskord lihtsalt imeline. Uhel pool oli væike mægijærv, teisel pool kaugel all væike kula ja kaugel pilvede sees veel k6rgemad mæetipud. Taas kord tuleb mainida seda, et peale lammaste (minu vaieldamatute lemmikute) ei kohanud me sel matkal kedagi Kui alla tagasi j6udsime, olime minu sammulugeja jærgi læbinud 6,1 km ja ule 9000 sammu. Pole palju, aga need sammud olid tehtud enamasti ulesmæge. Muide, uks huvitav avastus veel. Allatulek polegi palju lihtsam kui ulesronimine. Tuleb olla væga tæhelepanelik ja jalad annavad palju rohkem endast mærku kui ules ronides. Ja veel, kui keegi tahab treenida oma tuharalihaseid, siis parim treening on mæest laskumine. Minul andsid alla j6udes k6ige rohkem endast mærku just eelpool nimetatud lihased. Tænaseks on k6ik jælle ok, vaatan ETVst interneti abil kergej6ustiku EMi ja 6htul ootab mind Freikollen. Ilm on meil rohkem pilves kui pæikseline, aga see on teatavatel p6hjustel (kogetud mitmenædalane kuumalaine) isegi usna meeldiv.

Puhapæevaidull Norra moodi

On esmaspæeva hommik, teised k6ik juba tøøl ja minul siis aega pisut kirjutada eilsest pæevast. Kæisime kalal. Ettevalmistused selleks olid p6hjalikud. Otsiti vælja 6nged, potid, pannid ja toidukraam. Valiti vælja kaunis mægijærveke Fjordide vahel ja s6it v6iski alata. Alustuseks væike s6it praamiga ja siis juba pool tunnikest ronimist. Kohale j6udes oli k6igepealt muidugi fotosessioon, sest vaade oli maaliline. Kui seda oli juba piisavalt imetletud, panime 6nged likku, korjasime hagu ja tegime l6kke. Siis jalad likku (pæris ujumiseks oli vesi siiski minu jaoks liiga kulm), nægu pæikese poole, ja l6kkel soojaks tehtud vorst koos saiaga hammaste vahele. Idull missugune! Ei uhtegi v66rast inimest, ei uhtegi auto ega trammi murinat, isegi lennukid ei lennanud. Aeg lendas ja seisis uhekorraga. 6htuks j6udsime 6nnelikult koju tagasi. Mis puutub sellesse suurde vaalaskalasse, mille ma pidin kinni puudma, siis seekord sellel kalal veel vedas. Saime kætte kolm forelli, millest kaks maandusid l6kke peal pannil ja maitsesid imehæsti. Tæna ootab ees jærjekordne ronimine. Jalad pisut juba tunda annavad, aga kaugeltki mitte niipalju, et mægi minust vallutamata jææks.

Jazz moldes ja v6hm væljas Kvannfjelletis

On teise pæeva 6htu Norras. Oli t6eliselt hea meel kohata pærast luhikest lennus6itu Oslost Kristjansundi oma v66rustajaid. Ja kohe esimesel pæeval sai osa Molde linna jazzfestivalist. Tegemist on væikese armsa maakonnakeskusega, mille uheks aasta tæhtsundmuseks nimetatud festival ongi. Sel aastal oli næiteks uheks esinejaks Miss Elliot ise (mitte et ma teda væga hæsti tunneks, aga nime olen kuulnud). Linn ise oli armas ja inimesed vabad ning r66msad. Palju oli næha væikesi lapsi. Mis kull silma hakkas ja ma t6esti ei mæleta, kas ma eelmisel korral sellest kirjutasin, aga siinne mood on kull pisut eriline. Peamiselt kantakse poolpikki retuuse ja nende peal siis tuunikat. Aga nægin ka huvitavat uheosalist pukskostuumi, mis nægi noore neiu seljas vælja nagu suured sipupuksid, t6sijutt. Minu armas v66rustaja utles, et see pidavat noorte seas nuud kevadel ja sugisel væga moes olema. Tule taevas appi, utleks selle peale Ansip, aga teatavasti moe ule ei vaielda, vaid kakeldakse.

Tæna kæisime esimesel matkal. Oli s6idust nii væsinud, et mind tuli hommikul jalast sikutada, aga 6nneks mitte kaua. Matk ise viis meid 980 m k6rguse Kvannfjelleti mæe tippu. Tee sinna oli kull væsitav ent imeline. K6igepealt sobitasime tutvust kohalike lammastega, kes tervitasid meid kellukestehelinatega. Edasi oli pisut mærga ja rohust maad, mille læbisime mængleva kergusega. K6rgemale kividele j6udes tuli juba teha pisikesi puhkepeatusi ja mitte ainult puhkamiseks ning vee manustamiseks. Nimelt oli mul kaasas fotoaparaat, mida pidevalt kl6psisin. J6udes l6puks hingeldavana mæe tippu, tuli vælja, et see pole veel k6ige k6rgem punkt ja eemal læheb teekond veelgi edasi. Loomulikult læksime edasi ja niimoodi vallutasime kogu 980m k6rguse mæe. Pole vist m6tetki lisada, et vaatepilt, mis fjordidele ja merele ning mægijærvedele ningimepisikestele kuladele avanes, oli hingematvalt ilus. Lihtsalt hoia silmad lahti ja naudi seda, mida næed - v6imas. Kui ules læksime umbes paari tunniga, siis allatulekuks kulus muidugi væhem aega. Kui sellele pæevale lisada veel imemaitsev sook ja pæikese nautimine koos ajakirjaga verandal, siis mida v6iks uks inimesehing veel tahta ... Homme pidime minema kalale, pakun, et ma saan katte ilmatusuure vaalaskala :)

Tagasi :-)

Olen siis j6udnud l6puks blogimisega sinna, kust alustasin ehk olen taas Norras kaimas. Loomulikult olen vahepeal ikka midagi ka korda saatnud, kuid blogimiseks pole aega ja kui aus olla, siis ka viitsimist olnud. Et nuud t6otab tulla taas igavesti vahva reis, siis katsun oma muljeid ikka kirja panna. Alustada tuleb sellest, et hetkel istun Oslo lennujaamas ja ootan jargmist lendu Kristjansundi. Uskumatu, aga tuleb t6deda, et Eestist sai lausa p6genetud. Ei ajanud mind kull keegi taga, aga see metsik palavus, mida nii palju ja kaua igatsetud hakkab vaikselt m6juma. Seet6ttu ei kurvastanud ma sugugi, kui lennukikapten teatas, et Oslos paistab paike ja sooja on 8 kraadi. Kampsuni otsisin kotist igatahes juba valja, ainult ei tea, mida teha k6igi nende suviste seelikute ja sargikestega, mida ma hoolega kotti pakkisin. 6nneks oli siiski nii palju oidu, et paar teksaseid sai kaasa ja m6ni jakk ning kampsun ka. K6ige olulisemad on spordiriided ja neid on mul kaasas igaks ilmaks, nii et k6rged fjordid ja alistamatud maed - siit ma tulen (loodetavasti :-). Algus on nuud tehtud ja loodetavasti jatkub mul visadust oma vaikest reisiblogi ikka iga paev pisut taiendada, kuigi jah - tapitahti siinne klaviatuur ei tunnista, aga eks need tapid saa ise juurde m6elda. Ma laste vihikuid parandades teen pidevalt tappe ja kriipsukesi juurde...

Organisatsiooni digitaalne identiteet.

Uurides suhtekorralduse ainekursuse raames ühe konkreetse organisatsiooni digitaalset identiteeti, võib kokkuvõtvalt öelda järgmist:
1. Kui organisatsiooni pole tänapäeval internetis, on ta raskesti märgatav ja leitav.
2. Organisatsioon peaks väga täpselt ja põhjalikult läbi mõtlema selle, kuidas ennast internetis presenteerida. Halb kodulehekülg ei jäta ka organisatsioonist head muljet.
3. Mida rohkem internetikanaleid üks organisatsioon kasutab, seda suurema auditooriumi ta saab.
4. Organisatsioon ei tohi karta meediat ja enda kohta käivaid negatiivseid artikleid. Valmis tuleb mõelda kommunikatsiooniplaan, suhtes meediaga tuleb olla avatud ja aus ning kriisi puhul mitte peitu pugeda, vaid selgitada.
5. Organisatsioon peab üles leidma oma loo, oma eripära ja rakendama selle oma kampaaniavankri ette.
6. Organisatsioon ei tohi ära unustada, et lisaks väliskommunikatsioonile on olemas ka sisekommunikatsioon, mis on samavõrd oluline.
7. Ja lõpuks, organisatsioonil peab olema selge visioon, mis ta on, mida ta teeb ja mida ta tahab.

Minu Avatar.

Veel üks kodutöö, mille eest õnnestus hankida maksimumpunktid :)

Kuidas on seotud suhtekorraldus ja identiteet?

Asudes uurima suhtekorralduse ja identiteedi ühisosa, tuleks kõigepealt selgeks saada, mis on suhtekorraldus ja mis on identiteet. Alustan suhtekorraldusest.

Toetudes erinevatele suhtekorralduse definitsioonidele (Past 2005), võib välja tuua mõned suhtekorraldust puudutavad olulised punktid:
• Suhtekorraldus mitte ainult ei loo suhteid (siis, kui alustatakse või on kriis), vaid ka säilitab neid (siis, kui on head ajad).
• Suhtekorraldus ei saa toimida stiilis “täna mõtlen ja homme teen” – hea suhtekorraldus vajab pikemat aega ja planeerimist.
• Suhtekorralduses pole ruumi valel ega varjamisel.
• Suhtekorraldust võib pidada ka kommunikatsiooni juhtimiseks.

Seega asudes korraldama firma X suhteid, pean ma arvestama, et tegu pole hooajatööga, mul peab olema piisavalt kannatlikust ja organiseerimisvõimet ning oma töös pean tuginema aususele, eetilisusele. Mul tuleb juhtida suhtlust nii organisatsiooni väliselt kui ka siseselt.

Suhtekorraldus sisaldab endas mitmeid olulisi elemente ja tegevusi, aidates muuhulgas organisatsioonil kohaneda muutustega ja saavutada püstitatud eesmärke, uurides ja analüüsides organisatsiooni imagot ja uusi trende, hoides ära väärarusaamu ja konflikte, parandades töösuhteid ja suheldes meedia, kogukonna, klientidega (Past 2005).

See tähendab, et firma X suhtekorraldajana tuleb mul olla väga täpselt kursis firma poliitikaga, ma pean olema valmis läbi viima uuringuid ning suutma saadud tulemusi analüüsida. Ma pean olema suurepärane suhtleja, kiire reageerija konfliktide puhul ja tundma uusi trende. Minu töö tulemusena peaksid kliendid usaldama firmat X ja töötajad tulema hommikuti rõõmuga firmasse X tööle.

Identiteeti defineerib Denis McQuail (2000: 442) kui isiku või inimkoosluse spetsiifilist määratlemist enda või teiste poolt ja mille kujundamiseks ja säilitamiseks on vajalik kommunikatsioon. Eraldi toob McQuail (2000) välja kollektiivse identiteedi mõiste, mis on püsiv, pika traditsiooniga ega ole vastuvõtlik meedia pinnapealse mõju suhtes.

Mina määratlen iseend ühiskonna liikmena, naisena, tartlasena... Oma õpilastele koolis olen ma õpetaja, oma sõpradele olen ma sõber, oma kolleegidele olen ma kolleeg, oma vennale olen ma õde (kakskikõde) ja oma vennapojale olen ma tädi, kes temaga mängib.

Analüüsides identiteedi ja imago vahet, kirjutab Past (2007), et identiteet kajastab organisatsiooni tegelikku olemust, mis säilib kommunikatsiooni kaudu. Imagot mõjutav kommunikatsioon saab tekkida alles siis, kui suudetakse sõnastada oma identiteeti. Past rõhutab, et organisatsiooni identiteeti ei tohi ajada segamini visuaalse identiteediga, milleks on erinevad sümbolid (nimi, logo, kaubamärgid ...). Organisatsioonil võib olla palju identiteete – tegelik identiteet, kommunikeeritud identiteet, tajutud identiteet, soovitud identiteet (visioon).

Suhtekorraldus kohtub identiteediga siis, kui alustav ettevõte hakkab looma oma identiteediprogrammi (esimest muljet saab luua ainult üks kord), või kui on vaja aidata organisatsioonil kohaneda muutustega (lisandub uus tegevusala, toimub liitmine, erastamine või rekonstrueerimine, võetakse kasutusele uus tegutsemisstrateegia). Selleks viiakse läbi eraldi identiteedikommunikatsiooni kampaaniaid. Et sõnastada uut identiteeti, tuleb uuringute kaudu selgeks teha, missugune on olemasolev identiteet ja milliseid muutusi tuleb selgitada. Suhtekorraldajal tuleb seega analüüsida, kaardistada, võrrelda, otsustada ja koostada tegevuskava. Organisatsiooni identiteedist sõltub tema imago ja maine. Kui imago on identiteedist kehvem, on viga kommunikatsioonis, kui imago on identiteedist oluliselt parem, on tegu pettusega. (Past 2007)

Kui oleksin suhtekorraldaja, palkaks firma X mind suure tõenäosusega oma tegevuse alguses või kriisiolukorras. Hakates kujundama firma imagot, tuleb kõigepealt sõnastada firma identiteet. Esitada tuleb mitmeid küsimusi, muuhulgas näiteks, mis firmaga täpselt on tegu, missugune on firma hetkeolukord, mis on firma eesmärgid. Imagokujundamist alustades ja firmat veel mitte päris tundva inimesena võib olla oht, et lähtun kommunikeeritud identiteedist, mitte firma tegelikust identiteedist (eriti kehtib see tuntud firmade puhul). Seetõttu on alguses oluline suuta võtta firmat X puhta lehena ja püüda ise vaatluste ja uuringute abil saada ülevaade firma identiteedist. Kui firma identiteet on sõnastatud, tuleks minul kui suhtekorraldaja seda kommunikeerida väljapoole. Kui olen seda hästi teinud, vastab firma identiteet tema imagole.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et suhtekorraldus aitab identiteeti luua, säilitada ja tutvustada. Kindlasti võib firma X luua oma identiteedi ka ilma suhtekorralduseta, kuid see ei pruugi õnnestuda nii hästi, kui kasutades professionaalset abi. Mida tugevam on firma X suhtekorraldus, seda tugevam on tema identiteet ja imago.

Minu avatarid

Sissejuhatuseks tuleb tunnistada, et avataridest polnud ma varem midagi kuulnud ja seetõttu tuli abi otsida internetist. Toksinud interneti otsingumootorisse sõna “avatar”, juhatasid esimesed vastused mind vaatama uut, kõmulist ning Oskaritele kandideerivat James Cameroni filmi “Avatar”. Lugenud filmi sisukirjeldust ja kuulanud kolleegi ümberjutustust filmist, sain siiski aru, et tegemist polnud selle avatariga, mida mina otsisin. Seega otsustasin kinokülastusest esialgu loobuda ja jätkasin otsinguid internetist, kust leidsin lõpuks ka sobiva vastuse: avatar on sinu sõnumites nime all olev väike pilt, mis sind teistest eristab (vikipedia).

Miks üldse lisada sõnumile pilt? Mida see annab juurde sõnumile? Usun, et sõnumiga kaasas olev pilt annab sõnumile juurde isiklikumat mõõdet. Sõnumi lugeja saab minu avatari nähes luua minust esmase mulje. Kui olen avataril koeraga, tähendab see, et armastan loomi ja suure tõenäosusega on mul koer, kui minu avatar sarnaneb modellifotoga, panen järelikult suurt rõhku oma välimusele, kui olen avataril oma perega, siis olen suur pereinimene ja kui minu avatariks on hoopis pilt kilpkonnast, võib see tähendada seda, et ma pole huvitatud enda eksponeerimisest või samastan ennast kilpkonnaga olles sama tasakaalukas ja aeglane kui tema või mul on kodus lemmikloomaks kilpkonn. Avatari põhjal võib üsnagi täpselt öelda, kas inimene on tõsine või armastab huumorit, mis võiksid olla tema lemmiktegevused, mis on talle oluline. Isegi riided, mida inimene oma avataril kannab, annavad tema kohta infot.
Internetikeskkondi, kuhu tänapäeval oma avatare üles riputada, on väga palju. Oma esimese avatari laadisin üles “Rate” keskkonda, seda küll juba üsna ammu. Mäletan, et otsisin kaua endast pilti, mida ka teistele näidata sobib. Nii pilti üles riputades, kui ka kirjadele vastates, püüdsin olla nii aus ja avameelne, kui sobilikuks pidasin. Siiski ei jäänud mulle märkamatuks see, et nii mõnigi samaga ei vastanud. Oma “Rate” konto sulgesin siis, kui asusin tööle õpetajana. Ühelt poolt oli keskkond ennast minu jaoks ammendanud ja teiseks ei tahtnud ma kuidagi lugeda ega ka kuulda oma õpilaste kommentaare. Et internetist mitte päriselt ära kaduda, lõin konto populaarsesse keskkonda Orkut, kus avastasin palju tuttavaid, kes vahepeal olid silmist kadunud. Järgnesid MSN, mille abil suhtlen sõprade ja tuttvatega, Facebook, millega liituma ahvatlesid sõbrad, Skype, mille kaudu tervitab mind vennapoeg ja Blogger, mille kaudu saan rahuldada oma kirjutamise soovi. Twitterist olen kuulnud, kuid säutsumiseks pole veel leidnud aega, ehk hakkan seda tegema suvel, kui aega rohkem.

Nii erinevad, kui erinevad on internetikeskkonnad, on ka tavaliselt avatarid. See, milline avatar kuhu panna, sõltub paljuski internetikeskkonna omapärast ja eesmärgist. Orkut on mõeldud enamasti vanade tuttavatega side pidamiseks, sinna sobiks üsna tavaline optimistlik pilt, mis näitaks, et sinuga on kõik korras ja sul läheb hästi. Rate´i ja Facebooki kasutatakse rohkem tutvuste leidmiseks ja seetõttu on sealne avatar rohkem läbimõeldum, silmatorkavam, sama kehtib ka msn-i kohta. Elades suvel järve ääres, olen mitu korda näinud tüdrukuid, kes üksteist vees pildistavad ja sõna “rate” ei jäänud mul kuulmata. Üsna palju räägib inimese kohta ka see, kui tihti tema avatarid vahetuvad. Kui tihti, siis on tegemist inimesega, kes on sageli online, keda huvitab see, kuidas teised teda näevad, kes tahab teistele tutvustada oma uusi tegemisi ja uut imagot. Kui harva, siis on inimesel teha muudki, kui istuda arvuti taga ja teda ei huvita eriti see, mida teised temast hetkel teavad, arvavad.

Enda avatarid olen valinud teadlikult, tahtes alati näidata end ka internetis sellisena, nagu olen reaalses elus - naeratava, optimistliku ja sportlikuna. Vahetan ma avatare üsna harva, kord või paar aastas. Täites erinevaid profiile, vastan küsimustele ausalt, neile küsimustele, mis mind häirivad, jätan lihtsalt vastamata. Kahtlen väga mõtekuses etendada internetis kedagi teist või luua internetis see elu, mida tahaksin elada. Olen ratsionalist ja elan reaalses maailmas. Teiste avataridega suhtlemisel hoian rohkem tagasihoidlikku joont. Võõrastega ise suhtlemist alustama ei kipu ja tuttavategagi suhtlen viimasel ajal harvem, seda tingitud ajanappusest. Samas ei näe ma ka põhjust õhtul suhelda MSN-is või Skype´is inimesega, kellega olen olnud koos päeval (juhul muidugi, kui selleks pole konkreetset vajadust).

Omaette avataride liigi moodustavad mängukeskkondade avatarid. Kuigi ise pole ma ühtegi mängukeskkonda oma avatari üles laadinud, olen nii mõndagi kuulnud oma õpilastelt, kes mängivad internetis erinevaid mänge. Nad on leidnud endale uusi nimesid, nad on valinud pakutavate tegelaste hulgast oma avatari ja vaielnud sellega, kes kogemata sama tegelase valis. See tundub olema omaette maailm, millest mina kahjuks aru ei saa. Seetõttu ei oska ma öelda, kas mängus suheldakse oma nimesid või väljamõeldud nimesid kasutades, milliste kriteeriumite järgi valitakse oma avatarid. Sotsiaalne mängukeskkond on keskkond, kus arvatavasti unustatakse reaalne elu koos oma probleemidega ja püütakse püütakse elada sellist elu, millest unistatakse. Inimesele ei saa pahaks panna soovi unistada, kuid jalad tuleb siiski hoida maa peal.

Kokkuvõte

Olles nüüd põgusalt tutvunud suhtekorralduse algtõdedega, saanud väikese ülevaate identiteedist ja mõelnud oma avataride peale, pean nentima, et minu identiteet internetis on tagasihoidlik, kuid ma pole ka teinud midagi selleks, et see oleks suurem. Ma ei otsi õhtuti endale uusi internetituttavaid, ma ei kommenteeri uudisartikleid, ma ei reklaami oma blogi, mul ei ole MSN automaatselt sisse lülitatud ja minu avaleheks pole ei Orkut ega Facebook, rääkimata sellest, et käiksin mõnes internetikeskkonnas mängimas kedagi teist. Küll võib aga minu nime kohata Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi kodulehel (õpetaja), Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi kodulehel (vilistlane) ja mõne artikli autorina. Kasutades internetis levivat väljendit, elan ma IRL (in real life) ja ma loodan, et reaalses elus olen suutnud oma identiteeti ja sellega kaasnevat imagot turundada märksa paremini kui veebis.



Kasutatud kirjandus

McQualili, D. (2000). Massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Past. A. (2005). Juhtimine ja suhtekorraldus. Meelespealilledega tass. Tallinn: Kirjastus Pegasus.

Past. A. (2007). Mainekujundus ettevõtluses ja poliitikas. Tallinn: Äripäeva Kirjastus.

Vikipedia URL (kasutatud veebruar 2010)
http://wiki.hinnavaatlus.ee/index.php/Avatar

Eesti poliitika meediakuvand.

Vaadates Eesti poliitikat läbi meedia, võime erinevaid meediakanaleid jälgides saada väga kireva pildi. Kõige ilmekamaks näiteks on ehk pronkssõduriga seotud sündmused 2007. aasta aprillis, kus eestikeelse meedia tarbijani jõudis üks uudis, venekeelse meedia tarbijani teine. Kui see, et eestikeelne ja venekeelne meedia näevad Eesti poliitikat erineva nurga alt on arusaadav ja ehk mõistetavgi ning palju diskuteeritud, siis oleks huvitav teada, kuidas näeb Eesti poliitikat hoopis kolmas meediakanal, olgu selleks näiteks saksakeelne online-meedia. Mida saab teada emakeelena saksa keelt rääkiv inimene, kui ta sisestab Google otsingumootorisse sõnapaari „estnische Politik“? Ta leiab ligikaudu 396 000 vastet 0,48 sekundiga. On selge et kõiki neid tuhandeid artikleid läbi lugeda ei jõua, kuid esimese kümnega suudab ehk huviline tutvuda küll.
On aimatav, et esimese mulje Eesti poliitikast saab saksa keelt kõnelev inimene saksakeelse Wikipedia kodulehelt. Ta saab teada, et Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seaduslik võim kuulub 101 liikmelisele Riigikogule, et Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja teised ministrid. Märgitakse ära, et Eesti riigipeaks on president, kelle ametisse valimine on vägagi komplitseeritud. Ära on toodud peamiste Eesti parteide poliitilised orientatsioonid, mille järgi vasakpoolsed parteid on Keskerakond (sotsiaalliberaalne partei) ja Rahvaliit (põllumajanduslik partei), keskel asub Sotsiaaldemokraatlik Partei ja parempoolseteks parteideks on Reformierakond (klassikaliselt liberaalne partei), Res Publica (konservatiivne partei) ja Isamaaliit (natsionaalkonservatiivne partei). Selgituseks – antud lehte pole uuendatud 2007. aastast alates. Eraldi on ära märgitud Eesti suhe Venemaaga, kus tuuakse välja 2005. aastal Moskvas allakirjutatud Eesti-Venemaa piirileping. Saksakeelne lugeja saab teada, et piirilepingu allkirjastamise venimine (läbirääkimis alustati juba 1999. a) oli seotud tollase Venemaa presidendi Putiniga, kes ei tahtnud aktsepteerida 1940. aasta annektsiooni ja 1920. aasta Tartu rahulepingut. Pärast piirileppe allkirjastamist võttis Venemaa oma allkirja aga kiiresti tagasi, sest polnud nõus Eesti poolt lisatud preambulaga, mis muuhulgas rääkis aastakümnete pikkusest okupatsioonist ja Nõukogude Liidu agressioonidest Eesti vastu. Piirilepe on allkirjastamata siiani.
Üllatusena satub saksakeelne lugeja pärast wikipediat teisena Hageni linna kodulehele, mis on eraldi tähelepanu pööranud Euroopa Liidu uutele liitujatele. Eesti kohta kirjutatakse muuhulgas, et tähtsamateks parteideks on konservatiivne Isamaaliit, liberaalne Reformierakond, sotsiaaldemokraatlikud Mõõdukad, Keskerakond, Rahvaliit ja Ühendatud Vene Erakond. Vaadates otsa parteide nimedele, tuleb taas tõdeda seda, et lugeja saab vana info. Lisaks parteidele märgitakse ära, et domineeriva partei puudumine ning konkureerimine sarnaste valijategruppide pärast on põhjustanud sagedasi valitsusevahetusi. Siiski on kõik valitsused olnud ühtsed oma peamises eesmärgis: mobiliseerida jõud üleminekuks plaanimajandusest avatud turumajandusse. Ka püüab Eesti kiiresti integreeruda euro-atlandi struktuuridesse.
Kolmanda artiklina võib lugeda Saksamaa Bundesdagi liikme Sarah Wagenknechti 31. jaanuari pressiteadet aastast 2008, mis kannab pealkirja „Eesti: protsess lõpetada – läbi suruda õigusriigi standardid!“. Sarah Wagenknecht käis jälgimas protsessi, mida peeti nelja arvatavalt peamiste 2007. aasta aprilirahutuste initsiaatorite üle, muuhulgas vestles ta nii süüdistatavate kui ka erinevate organisatsioonide esindajatega. Wagenknechti arvates oli protsess läbi viidud väga puudulikult. Näiteks püüdsid Eesti ametnikud tunnistajaid mõjutada, süüdistused põhinesid enamasti e-mailidel ja sms-sõnumitel, millel pole õigusliku alust. Hoopis arusaamatu on aga Wagenknechti arvates väide, et süüdistatavad plaanisid rahutusi kuude kaupa ette. Wagenknecht väidab muuhulgas järgmist:
Rahutused tekkisid alles siis, kui politsei ja muud Eesti julgeolekujõud (eriti salapolitsei) rahulikku meeleavaldust brutaalse käitumisega provotseerinud olid. Seda tõendab ka kinni võetud ja ühe öö vahi all veetnud, brutaalset kohtlemist tunda saanud sakslane. Protsessil on poliitiline iseloom, sest peaminister ise lubas süüdlastele karmimat viieaastast karistust. Süüdistatavatest tahetakse teha näited, mis võib juhtuda, kui kritiseerida Eesti poliitikat, poliitikat, mis on lõhenenud ja teeb kõik selleks et venekeelselt rahvastikult ära võtta tema õigused. Polnud juhus, et provokatsioonid toimusid antifašistliku mälestusmärgi äraviimisel. On skandaal, et Euroopa Liit hoiab end tagasi ja ütleb, et tegemist on riigi siseasjaga. Eesti eirab norme, muuhulgas neid, mis puudutavad vähemusi. On aeg Eestilt nõuda seda, mida ta lubas Euroopa Liitu astudes – pidada kinni demokraatlikest ja õigusriiklikest standarditest.
Kuidas seletada ja tõestada sakslasele, kes loeb sellist pressiteadet, et Eestis ei kiusata venelasi taga, et Eesti on demokraatlik ja toimiva õigussüsteemiga riik?
Järgmine Euroopa Liidu liikmesriike tutvustav internetilehekülg iseloomustab Eesti tähtsaimaid poliitikuid, peaministrit Andrus Ansipit ja presidenti Arnold Rüütlit (taas vananenud info). Ansipit kirjeldatakse kui endist kohaliku tähtsusega poliitikut, kes suutis tõusta komeedina suurde poliitikasse. Tema karismaatilisus ja usaldusväärsus on juhiomadused, mis ilmnesid juba Tartu linnapeaks olles ja tegid ta rahva hulgas armastatuks. Valitsusjuhina on tal nüüd ülesanne liita oma paremliberaalne Reformierakond, vasakpopulistlik Keskerakond ja põllumajanduslik-konservatiivne Rahvaliit.
Arnold Rüütlit nimetab artikkel „vana kooli“ meheks, kes Eesti iseseisvumisel siiski olulist rolli mängis. Endise Rahvaliidu liikmena on Rüütel populaarne eelkõige vanemate inimeste ja põllumeeste hulgas. Noorem generatsioon peab Rüütlit ikkagi kommunistliku mineviku esindajaks. Sageli võrreldakse teda eelmise karismaatilise ja intelligentse Eesti presidendi Lennart Merega, kes sekkus ka aktiivselt päevapoliitikasse. Rüütel täidab rohkem esinduslikku rolli.
Saksakeelne Wapedia teeb põhjaliku ülevaate Eesti parteidest ja poliitikutest.
Esimese parteina nimetatakse Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, mis teades Saksa sisepoliitikat ja sotsiaaldemokraatide edu, polegi ehk nii üllatav. Tuuakse välja, et Eesti sotsiaaldemokraadid erinesid teistest Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest oma konservatiivsuse poolest, kuid sellest loobuti, kui hakati koostööd tegema parempoolsete parteidega. Sotsiaaldemokraadid (endised Mõõdukad) on valimistel koostööd teinud mitmete parteidega ja olid kuni majanduskriisist põhjustatud tülini osalised ka viimases valitsuses.
Isamaa ja Res Publica Liit on tekkinud konservatiivse Res Publica Liidu ja kristlik-rahvuskonservatiivse Isamaaliidu ühinemisel. Res Publica Liidu lõid Isamaaliiduga tihedalt seotud olnud noored konservatiivid ja majandusliberaalid. Esimestel valimistel said nad kohe 24,6% häältest ja muutusid Riigikogus arvestatavaks jõuks. Isamaaliidu eelkäijaks oli Rahvuslik Koonderakond „Isamaaliit“, mis tekkis nelja kristlik-konservatiivse partei ühinemisel, kelle liikmed olid endised dissidendid ja nõukogude valitsuse vastased. Isamaaliit ja Res Publica ühinesid 2006. aastal.
Reformierakonda nimetab Wapedia kõige majandusliberaalsemaks parteiks Euroopas üldse. Tuuakse ära Reformierakonna nõudmine alandada tulumaks 18%ni aastaks 2011 ning kohustuslikust sõjaväeteenistusest loobumine.
Rahvaliitu peetakse põllumajanduslikuks parteiks, keda pooldavad enamasti vaesemad inimesed ja maainimesed. Kuigi parteil on rahuvslike elemente, leiab ta pooldajaid ka venekeelse elanikkonna seast. Rahvaliit on hetkel kõige suurema liikmeskonnaga partei Eestis ja vaatamata euroskepsisele toetas siiski Eesti astumist Euroopa Liitu.
Keskerakond on kesk-vasak partei populistlike elementidega. Ta on üks tähtsamaid parteisid Eestis, mis rajati kohe pärast taasiseseisvumist. Keskerakond on üks Eesti püsivaim ja mõjuvõimsaim partei. Ta on olnud osaline paljudes valitsuskoalitsioonides ja juhib suuri omavalitsusi. Keskerakond toetab astmelist tulumaksu ja rõhutab riigi tasakaalustavat rolli sotsiaalses turumajanduses. Partei toetub eelkõige pensionäridele, väheteenivatele inimestele ja venekeelsele elanikkonnale. Partei juhile Savisaarele heidavad tema oponendid ette autoritaarset juhtimisstiili. Partei on tuntud oma populistlike aktsioonidega.
Ära märgitakse ka Eesti Vasakpartei, kes oma eelkäijaks peab küll Eesti Kommunistlikku Parteid, kuid on nüüd sihiks seadnud demokraatliku sotsialismi. Roheliste partei Wapedia lehele veel jõudnud pole.
Poliitikutest tutvustatab Wapedia Ilvest, Ansipit, Padarit, Partsi, Rüütlit, Kallast, Kelamit, Reiljanit ja Andres Tarandit. Savisaare kohta Wapedia lugeja midagi teada ei saa, kui ei oska teada otsida endiste peaministrite alt.
Edasi leiab Eesti poliitika vastu huvi tundev saksa keelt rääkiv inimene blogi, mis on pühendatud tervenisti Eestile. Üks postitus tutvustab 2005. aastal läbiviideud uuringut „Euroopa Liidu noorte osalus poliitikas“. Uuringust selgus, et noored Eestis tunnevad poliitika vastu tunduvalt vähem huvi kui noored Saksamaal, kuid ometi on nad väga optimistlikud.
Järgimseks võib uurida hotelliportaali, mis lisaks hotellidele tutvustab ka riike, kus hotellid asuvad. Antud lehelt saab teada, et Eesti astus Euroopa Liitu ning koos sellega võttis ka kursi eurole. Taas kord saab lugeda parteidest ja Euroopa Liidu valimistest, kopeeritud on eelpool mainitud teksti, mis rääkis Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu allkirjastamisest ja selle tagasilükkamisest.
Ajalehe „Frankfurter Allgemein“ artikkel, mis samuti otsingu esilehel, puudutab oma artiklis „Venemaa uued lapsed“ 2007. aasta aprillirahutusi ja sellele järgnenud našistide kogunemisi Eesti saatkonna juures Moskvas. Artiklist võib lugeda, et vene noortel polnud mingit aimu nooremast ajaloost, mistõttu ei suutnud nad ka mõista, et Nõukogude Liit oli eestlaste jaoks võõras võim, mille sümbol pronkssõdur ka rahutused põhjustas.
Ehmatav on aga otsingu esilehe viimane artikkel. Nimelt kirjutab Hanne-Margaret Birkenbach kriisipreventatsioonist, kus ta puudutab ka Eestit. Võib lugeda, et Eestis venekeelset elanikkonda, keda on kolmandik, diskrimineeritakse. Vaid tänu rahvusvahelisele poliitikale, mis etnopoliitilist ohtu märkas, on õnnestunud läbi suruda venekeelse elanikkonna põhiõigused, hoida ära konflikti eskalleerimise ja seega ka suhete pingestumise Venemaaga. Üheks näiteks venekeelse elanikkonna diskrimineerimisest on Birkenbachi arvates keelepoliitika, sest eesti keel on Eestis ainus riigikeel ning selle oskus eelduseks kodanikuks saamisel. Tänu rahvusvahelisele vahelesegamisele ei suutnud Eesti poliitika siiski saavutada oma eesmärki - venekeelne elanikkond riigist välja saata. Eesti pidi aktsepteerima programme ja rahvusvaheliselt kontrollitavaid keeleeksameid, mis võimaldavad eesti keelt õppida ja kodanikuks saamise taotluse esitamist. Nii kirjutab poliitikateaduste instituudi professor.
Millise esmase meediakuvandi saab siis saksakeelne internetis otsija Eesti poliitikast? Kõigepealt vananenud, sest Arnold Rüütel pole enam ammu ametisolev president, Isamaaliit ja Res Publica on vahepeal ühinenud ning Roheliste parteid ei olnud mainitud ühelgi lehel. Teiseks jäid häirivalt silma kaks artiklit, mis püüdsid lahata Eesti ja Venemaa suhteid. Eesti oludega mitte kursis oleva inimesena loeksin nendest välja, et Eesti on natsionalistlik riik, mis loodab venelasi taga kiusates nendest lahti saada. Mõistan, et natsionaalsotsialism on sakslastele valus teema, kuid eestlasena tunnetan, et mulle on nende artiklitega liiga tehtud. Kolmandaks saab saksakeelne lugeja päris hea ülevaate Eestis tegutsevatest parteidest, poliitikutest ja valimistulemustest, kuid esiplaanil on Reformierakond, Isamaaliit, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei oma liidritega. Äsjastel kohalikel valimistel oma ülemvõimu näidanud Keskerakonnast on lugeda vähem, veelgi vähem saab lugeda Savisaarest. Seega vajab saksakeelne internetis otsleja kindlasti uut ja objektiivset infot Eesti poliitika kohta. Miks mitte kasutada info levitajana ära saksakeelset Eestist rääkivat blogi, mis on juba olemas, kuid mida vaadatakse ja kommenteeritakse vähe. Loodan väga, et saksa keelt rääkiv inimene, kes huvitub Eesti poliitikast ei piirdu ainult internetis leiduva materjaliga, vaid leiab võimaluse lugeda ka päevalehti, ajakirju, raamatuid või suhelda otse eestlastega ning küsida: „Mis teie riigi poliitikas õieti toimub?“
Kasutatud allikad:
http://de.wikipedia.org/wiki/Estland
http://www.europa.wfg-hagen.de/estland/osterweiterung_estland_politik.htm
http://www.sahra-wagenknecht.de/de/article/240.estland_prozess_beenden_rechtsstaatliche_standards_durchsetzen.html
http://www.europa-digital.de/laender/est/nat_pol/
http://wapedia.mobi/de/Portal:Estland
http://estland.blogspot.com/
http://www.hotelsclick.com/gasthofe/ES/Estland-POLITIK-3.html
http://www.faz.net
http://www.bpb.de/