Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?

Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?
Et vastata küsimusele, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, tuleb kõigepealt mõista, mis on poliitiline kultuur ja püüda seda hinnata läbi demokraatlikuse printsiipide.
Poliitilise kultuuri all mõistetakse laiemat väärtuste ja arusaamade süsteemi, mis loob fooni poliitilise süsteemi toimimisele ühiskonnas. Täpsemalt võib poliitilise kultuuri alla liigitada nii poliitilise otsustamisega seotud väärtusi, norme, uskumusi, reegleid, protseduure, traditsioone, kui ka poliitilise tegevusega seotud mõisteid ja sümboleid ning poliitilist käitumist. Poliitiline kultuur peaks varustama inimesi nende teadmiste ja arusaamadega, mis suunaksid nende poliitilist käitumist. Sageli seostatakse poliitilist kultuuri mõistetega nagu demokraatia, osalus, ühiskondlik sidusus, poliitilise süsteemi ajakohasus või töötavus. Poliitiline kultuur on rahvuskultuuri üks osa, kuid need osad ei pruugi kattuda. Inimene võib olla aktiivne eesti rahvakultuuri pooldaja ent leige poliitikas osaleja. Milline on inimese poliitiline kultuur, sõltub eelkõige poliitilisest sotsialiseerumisest ehk sellest, mil määral ja mil viisil on inimese suhtumist poliitikase mõjutanud tema vanemad, sõbrad, kool, meedia. Väärtusi, mida inimene järgib, on enamasti mitmeid ja seetõttu on poliitiliste tõekspidamiste teke keeruline protsess.
Demokraatlikku poliitilist kultuuri iseloomustavad poliitiline plurarism, tolerantsus, enamiku soov ja oskus osaleda poliitilises elus, võime aru saada sellest, mis toimub poliitikas, veendumus poliitiliste institutsioonide õiguspärasuses, poliitiliste subjektide suhteid reguleerivad kindlad reeglid ja tavad ning poliitilise ja iskutevahelise usalduse õhkkond. Kas need demokraatliku poliitilise kultuuri tunnusjooned kehtivad Eesti puhul? Vaadakem ükshaaval.
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Seega tähendab poliitiline plurarism paljude poliitiliste ideede olemasolu. Vaadeldes hetkel Riigikogus olevate fraktsioonide arvu (6) ja võrreldes seda näiteks Saksamaa Bundestagi (5), Venemaa Riigituuma (4) või Hiina Yuan´iga (2), võime oma poliitiliste ideede mitmekesisusega parlamendi tasemel olla rahul. Seda enam, et meie kuus fraktsiooni on kaetud 101 inimesega, Hiina kaks fraktsiooni aga 3000 inimesega. Poliitiline pluralism on meil olemas, iseasi, kui hästi suudavad erinevad poliitilised ideed leida ühiseid kokkupuutekohti ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel.

Tolerantsus on sallivus teistsuguste vastu. Olgu teistsugusteks siis inimesed, vaated, huvid või arvamused. Tartu linna volikokku kandideerib Ago Press, kes on avalikult tunnistanud, et on homoseksuaal. Oma kampaania kodulehel väidab Press, et tahab küll seista (seksuaal)vähemuste eest, kuid mitte ainult - ta seisab kõikide tartlaste eest. Lugedes kommentaare tema antud intervjuule, on paljud nendest vaenulikult meelestatud. Üks kommentaatoritest ütleb otse: „Mingi Ago on avalik pederast. Häbi Reformierakonnale pederastide tolereerimise eest!“. On selge, et olles teistest erinev, pole Eestis lihtne saada tunnustust ja poolehoidu. Lisades siia koalitsiooni ja opositsiooni omavahelised sõnasõjad, mis ei keskendu just alati peamisele ja kus sageli unustatakse inimlikud väärtused, võib öelda, et tolerantsus on Eesti poliitilise kultuuri üks selliseid osasid, mida annab kasvatada.
Kas eestlane tahab ja oskab osaleda poliitilises elus? Kõrvutades hääleõiguslike kodanike osavõttu viimastel valimistel (2005. aastal kohaliku omavalitsuse valimistel 47 %, 2007. aastal Riigikogu valimistel 61,7 % ja 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimistel 43,9 %), võib öelda, et eestlane tahab eelkõige oma sõna sekka öelda Riiigikogu valmistel. Euroopa Parlament ja kohalik omavalitsus huvitab meid vähem. Miks? Ehk on põhjus selles, et Euroopa tundub meile vaatamata tänapäeva võimalustele kauge. Saadikud valitakse, nad sõidavad Brüsselisse, mida nad seal täpselt teevad, teab poliitikast mitte väga huvituv inimene vähe. Riigikogu juhtides oli Toomas Savi eestlastele pidevalt nähtav ja tuntud, ta andis intervjuusid, temast kirjutati. On huvitav jälgida, kui palju kogub 2003. aastal Riigikogu valimistel 1987 inimese usalduse võitnud Savi hääli pärast nelja aastat tööd Euroopa Parlamendis. Kas on tegemist „peibutuspardiga“, kes on oma nimekirja lõppu hääli koguma kutsutud, või lihtsalt austusavaldusega kogenud poliitikule? Otsustavad valijad. Kohalikud valimised peaksid aga valijat huvitama tunduvalt rohkem, kui seda valimisaktiivsus näitab. Näiteks saadi Valgamaal päris mitmesse volikokku sisse vaid 12 hääle toel. Tahe ja oskus valida sõltub paljuski ümbritseva keskkonna mõjust – vanemad, sõbrad, kool, meedia. Sel aastal toimuvad esimesed varivalimised on kindlasti positiivne märk sellest, et noori tahetakse poliitikale lähemale tuua. Kurvem on see, kui tuleb lugeda lugu pealinna abilinnapeast, kes varivalimisi taunis ja vastavasisulise kirja ka koolidesse saatis. Seda, et valimisbussid nii head tööd teha ei suutnud kui valimiskastid koolides, näitasid tulemused. Tallinnas käis valimisbussides hääletamas 384 koolinoort, Tartus lasid oma valimissedeli koolis asunud valimiskasti 1392 koolinoort. Arvud räägivad enda eest.
Poliitilist teadlikkust ja arusaama mõõta ning analüüsida on keeruline. Kas eestlased teavad, mis toimub poliitikas ja kui teavad, kas siis saavad sellest ka aru? Küsimuse esimesele poolele vastata pole raske. Inimene, kes tahab teada saada, mis toimub Riigikogus või Tallinna linnapea kabinetis, võib internetist jälgida otseülekannet. Kui on vaja infot mõne seaduse või määruse kohta, saab selle kiirelt kätte Riigi Teatajast. Jälgides hetkel toimuvat kohalike omavalitsuste valimiskampaaniat, tundub, et erakonnad on oma poliitilised vaated püüdnud ka tavalisele inimesele väga arusaadavaks teha. Kui armastad Eestimaad, valid Reformierakonna, kui tahad platsi puhtaks pühkida (tuttav loosung varasemast!), valid Isamaa ja Res Publica Liidu ning kui sa ei tea, keda valida – kes siis veel, kui mitte Keskerakond. Tundub, et meie poliitikud ei tahagi rahvast vaevata raskesti arusaadavate poliitiliste platvormidega. Inimestele näidatakse ühte puust ja punasest loosungit ja tõsisemat poliitikat aetakse isekeskis. Avalikke poliitilisi debatte, mis selgitaksid seda, mis riigis toimub, on Eestis vähe. Usaldades uuringufirma Emor andmeid, võib tõsiseid ETV publitsistikasaateid nagu Foorum, Vabariigi Kodanikud, Välisilm leida vaadatavuse edetabelis esisaja teises pooles. Edetabelit juhib vahelduva eduga juba pikemat aega Võsareporter, mille saatejuht kandideerib Rakvere linnapeaks. Temast tundub eesti rahvas aru saavat.
Poliitiliste institutsioonide õiguspärasuse eeltingimuseks on läbipaistvus ehk peaks olema lihtne kontrollida, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas kulutatakse maksumaksja raha. Eestlasi huvitab väga, kuhu läheb nende sissetuleku see osa, mis usaldatud riigile. Vastavalt seadusele, mida veel pole muudetud, on meil õigus teada täpselt, milleks kulutab riigikogulane oma esindusraha. Nii teame, et Jaan Kundla ostis valijatega kohtumiseks majoneesi, et Evelin Sepp peab valijate juurde jõudmiseks kasutama väga sageli taksot, et Reet Roos kohtus oma valijatega öösel restoranis. On olnud ka positiivseid näiteid, olgu selle tõestuseks Arvo Sarapuu, kes muretses oma kuluhüvitise eest Järvamaa lastele jõulupakid. Maksumaksjatena võime tõdeda, et suures osas tänu ajakirjanduse heale „valvekoera“ rollile teame, kuhu läheb meie raha, kuid kas sellega ka rahul oleme, on juba omaette küsimus. Kui Riigikogu liikmete tegevusest ja kulutamisest omame küllaltki head ülevaadet, siis kohalike omavalitsuste rahadest on avalikkuses vähem juttu. Ehk tasuks ajakirjandusel, eriti kohalikul, oma haaret siin tugevdada.
Poliitiliseks subjektiks võib olla nii kodanik, valimisliit, erakond, fraktsioon kui ka riik tervikuna. Kui hästi on nende omavahelised suhted reglementeeritud? Meil on olemas põhiseadus, mille ranget täitmist kontrollivad nii Vabariigi President kui ka õiguskantsler. Väärib märkimist, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist 1992. aasta rahvahääletusel on põhiseadusesse tehtud vaid kolm muudatust. Esimene muudatus puudutas kohalike omavalitsuste valimisi, teine muudatus tehti seoses eestlaste sooviga kuuluda Euroopa Liitu ja kolmas muudatus väärtustab eesti keelt, mida tuleb säilitada. On olemas erakonnaseadus, mis muu hulgas seletab lahti erakonna mõiste, määrab, mitu liiget peab vähemalt erakonnas olema, sätestab, millist vara erakond tohib omada ja millist mitte, nõuab erakonna põhikirja koostamist ja majandusaruande esitamist. Sarnaselt on valimisliit reguleeritud kohaliku omavalitsuse valimise seadusega ja fraktsioon Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Võib öelda, et meil on olemas riigi toimiseks ja poliitiliste subjektide tegevuse reguleerimiseks vajaminevad seadused, neid on aastate jooksul üle vaadatud, parandatud ja täiendatud.
Kui palju usaldab eestlane poliitikut? Turu-Uuringute AS korraldab regulaarselt institutsioonide usaldusväärsuse uuringut. Viimased avalikud andmed pärinevad selle aasta juulist ja näitavad, et usaldus valitsuse ning peaministri vastu langes rekordmadalale. Vaid 36 % küsitletutest usaldas peaministrit ja valitsust. Veelgi vähem usaldavad inimesed Riigikogu ning erakondi. Poliitilistest institutsioonidest enim (64 %) usaldatakse Euroopa Liitu ja kohalikke omavalitsusi. On selge, et majanduslikult raskel ajal on valitsusel tulnud teha ebapopulaarseid otsuseid ja seega on usalduse vähenemine mõistetav. Murelikuks teeb aga inimeste vähene usaldus Riigikogu ja erakondade vastu. Riigikogu tööst on aasta jooksul silma jäänud lõputult venivad ööistungid, pidevad vaidlused eelarve pärast, peaaegu tühi saal infotunni ajal, lobisevad, ajalehti lugevad ja mobiiltelefoni uurivad saadikud. Sisulist tööd on märgata olnud vähe. Põhjus võib olla Riigikogu komisjonide töö väheses kajastatuses meedias ent uurides ainult statistikat, leiame, et sel kevadel võttis XI Riigikogu koosseis oma viiendal istungjärgul vastu 92 õigusakti (23 algatajaks riigikogu). Riigikogu X koosseis võttis oma viiendal istungjärgul vastu 118 õigusakti (40 algatajaks Riigikogu), IX koosseis 141 õigusakti. Kas suutsid varasemate Riigikogu koosseisude saadikud (erakonnad) teha paremat koostööd, kui tänase Riigikogu saadikud (erakonnad)? Neid õigusakte, mis täna võetakse vastu üksmeelselt, on vähe. Tekib küsimus, kas saab usaldada kedagi, kes teadaolevalt teeb tööd, kasseerib selle eest tasu, kuid tulemust, valmisprodukti, märgata pole, sest puudub tahtmine koostööks kolleegidega? Kas aetakse oma asja ühise asja ajamise asemel?
Tulles tagasi essee põhiküsimuse juurde, kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur, võib kokkuvõtteks märkida järgmist: meil on poliitiline pluralism, meil on teatud mööndustega tolerantsus, meil on kodanikke, kes tahavad osaleda poliitilises elus ja oskavad seda ka teha, meie poliitilised institutsioonid on küllaltki läbipaistvad, meil on olemas seadused, mis reguleerivad poliitiliste institutsioonide tööd ja suhteid. Seega võiksime oma poliitilist kultuuri pidada demokraatlikuks küll, kuid ikka jäävad õhku rippuma küsimused, miks usaldatakse poliitikuid järjest vähem, miks vaatab tuhandeid inimesi rohkem Võsareporterit kui Foorumit? Õpetajana võiksin öelda, et meie demokraatlik poliitiline kultuur vajab mõningaid järelaitamistunde (eriti noortele), pärast mida võiks ta olla oma nime vääriline.

Kasutatud allikad:
Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ivar Tallo. Poliitilise kultuuri areng Eestis. Sirp, 17.10.1997.
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4918
http://www.riigikogu.ee/
http://www.oesel.ee/civics/riik.htm
http://www.riigikantselei.ee/arhiiv/atp/Koolitus/oppematerjal/polinst.htm#14
http://www.bundestag.de/
http://de.wikipedia.org/wiki/Republik_China
http://et.wikipedia.org/wiki/Riigiduuma
http://agopress.reform.ee/minu-valijad-on-koik-tartlased/
http://www.vvk.ee/
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B122A028C7002708C2257393002C9032
https://www.riigiteataja.ee/ert/ert.jsp
http://portaal.ell.ee/12937
http://www.turu-uuringute.ee

Tere üle pika aja!

Olen oma blogi vahepeal täitsa ära unustanud ja ei taha ajada süüd selle kaela, et aega pole. Istun arvutis tegelikult päris palju, aga see aeg kulub enamasti uudiste lugemisele, tundide ettevalmistamisele. Isegi sõpradele pole aega saanud kirjutada ja msn-is liigun ka vähe. Nüüd olen aga vapralt ette võtnud ühe tõsise teekonna - nimelt püüan saada Tartu Ülikoolis ajakirjandusalast haridust. Eks see mu väike salaunistus ole alati olnud ja seetõttu püüan töö kõrvalt olla eriti usin õpilane. Esimese semestriga võib isegi täitsa rahule jääda, eriti uhke olen ühe A üle, mille sain väga tunnustatud ja lugupeetud õppejõult. Et mul tuleb õpingute käigus kirjutada päris palju esseid, siis otsutasingi hakata mõnigaid neist üles riputama. Eriti neid, millega ka õppejõud rahul olnud on.

Kuna ma aga tükil ajal pole siia midagi kirjutanud, siis ei saa lühidalt ikkagi üle oma väikestest sõpradest. Minu koolisõbrad on jõudnud juba neljandasse klassi, mis tähendab, et peame hakkama kevadel pidama lahkumispidu. Nad on nelja aastaga kasvanud uskumatult suureks ja mis seal salata, saanud ikka päris palju targemaks ka. Eks probleeme nendega (õigemini mõnega) ikka ole, aga see tundub juba kuidagi loogilisena. usun, et oleks päris imelik, kui oled õpetaja, sul on paarkümmned last ja kõik on kukupaid. Nii et püüan asja võtta stoilise rahuga, kuigi vahel see mul hästi õnnestuda ei taha ja juhuslikult klassi ukse taha sattunu võib kuulda päris kõva häält, üldiselt aga üritan seda vältida. Minu kõige väiksem ja suurem sõber on aga kõvasti sirgunud ning saanud vahepeal juba kolme aastaseks. Juttu jätkub tal juba kauemaks, tähed ja numbrid on selged ning külastab mind regulaarselt. Meil on tekkinud juba oma lemmikmängud, mida ta väga ootab ning mina ka. Jälgin suure põnevusega tema edasist kasvamist ja arenemist ning olen päris kindel, et sirgumas on üks vahva ja nutikas poiss.

Selleks korraks kõik. Nagu kombeks, lõpetan ilmateatega - on olnud meeletult ilus talv, eriti jaanuar. See ei tähenda muidugi seda, et ma vaikselt juba kevadet ei ootaks :)

Pikk paus.

Mnjah, ei oskagi endale põhjendada, miks siia sel aastal varem pole ühtegi rida ilmunud. On käimas juba neljas kuu ja minu viimane postitus pärineb eelmise aasta lõpust. Häbi olgu mulle :) Ometigi mäletan väga hästi selle aasta esimesi minuteid, mis olid päris erilised. Nimelt polnud ma elus kordagi võtnud uut aastat vastu suuskadel järve ääres silla valguses. Seekord see nii juhtus. Päris romantiline ja tekitas väga mõnusa ning erilise tunde. Eriti kui tagasi suusatades ootas mõnusalt köetud soe maamaja. Suuskadega olin sel aastal päris sinasõber, kuigi jah, salaunistus Tartu maratonist veel jääb. Korra käisin ka oma klassi lastega Haanjas suusatamas. Oli imetore päev, kuid kulla lapsevanemad - käige oma lastega rohkem suusatamas! Ainult üksikud tundsid meil end suuskadel kindlalt ja julgesid mägedest üles ning alla sõita. Enamus nautis kelgurõõme. Kui nüüd laste peale jutt läks, siis ei oskagi kohe midagi kosta. Tunded on väga kahetised. Kord on nad supertoredad ja nendega saab tõsist juttu ajada, need on hetked, kus ma tõsiselt naudin oma tööd. Teine kord on lood aga täbaramad. Kui pead ikka pidevalt lahutama kaklejaid, kui pead pidevalt kedagi korrale kutsuma, kui pead pidevalt selgitama, miks on vaja õppida ja miks on vaja kuulata - tunnistan ausalt, see pole lihtne. Olen oma lastelegi öelnud, et kui nendega lõpetan (4. klassi), siis mõtlen tõsiselt, mis edasi. Saan aru, et tänapäeva lapsi ei anna võrrelda meiega, kes me olime lapsed paarkümmend aastat tagasi, aga ikkagi - mis on nendega lahti? Või teisisõnu, mis on lahti lapsevanemate ja nende kasvatusstiiliga? Kui ikka üks esimese klassi poiss mulle seletab, et tema sõbral ei tohi olla teisi sõpru peale tema ja tema ei taha, et tema sõber teistega ka suhtleb, sest tema sõber on ainult tema sõber, siis mida sellest arvata? Või sellest, et loomulikult tohib lüüa ja tundi segada, sest näe - tema tegi ka nii. Loodan, et aeg paneb asjad paika, väga loodan. Olgu, aitab sellest teemast, muidu jäängi siia kirjutama. Tegelikult tegin just täna sissekande, sest meediakursusel on meil teemaks uus meedia, kuhu kuuluvad ka muuhulgas blogid. Ei tohi ju halba eeskuju näidata, kui annan ülesandeks kirjutada sissekanne oma blogisse. Muudest suurematest uudistest rääkides, siis minu armas väike sõber muudkui kasvab ja lobiseb juba päris palju. Tore on temaga aega viita ja kui ta mulle vastu naeratab, pea kõrvale kallutab, siis olen sulanud. Kevad on vaatamata külmadele ilmadele käes ja see tähendab, et minu aknalauad on täis potipõllumajandust, mis ootab maale istutamist. Oh ja, seal, mõtlen maad, on ka suuremad muutused ootamad. Nimelt kerkib meie sauna asemele uus maja-saun. Näis, näis, selle suve puhkus tuleb pisut teistsugune kui tavaliselt. Suvele veel mõeldes, siis oleme vapralt tantsu õppinud, komisjonile ette tantsinud ja nüüd ootame, kas meid lubatakse ka tantsupeole. Riided on meil igatahes hiiglama uhked, ise õmmeldud ja ise tikitud. Niisiis olen küll virtuaalselt olnud pisut varjusurmas, kuid reaalselt olen täitsa tegus olnud. Jääks vaid rohkem aega ja ka viitsimist oma tegudest ja mõtetest kirjutada....

Aasta lõpp

Oh mind küll ja see oh siin on päris sügav. Kirjutasin viimati siia septembris ja häbi tunnistada, täna on käes juba üks detsembri viimaseid päevi. Kiire on muidugi olnud, aga kirjutada oleks võinud ju aeg-ajalt ikka, lihtsalt endale. Eelmise aasta lõpus tegin selle aasta plaane. Huvi pärast vaatasin siitsamast blogist need üle ja nüüd võib teha kokkuvõtte.

Ühe välisreisi ma tegin ja seda šotimaale, punkt kirjas. Rahvatantsu teen edasi, nii et teise punkti saan ka kirja. Teatris käimisega olid lood nii ja naa. Iga kuu ma teatrisse ei jõudnud, aga mõned korrad siiski. Eredamalt on meelde jäänud Rakvere teatri Kuidas elad Ann? ja eks Dektetiiv Lotegi oli omamoodi vahva tükk. Siiski annaks endale ainult pool punkti, mis kokku on siis kaks ja pool punkti kolmest. Lubasin ka rohkem sporti teha ning paraku ei saa siingi täit punkti kirja panna. Kevadel olin küll usin kõndija ja jooksja, kuid sügise poole vajusin ära, laiskus kimbutab, mis muud. Nii et neljast punktist kolm. Sotsiaalse aktiivsuse tõstmisega on ka keerulised lood. Suhtlen vabalt ja palju, kuid aeg-ajalt istun ikka üksi kodus ja mõtlen, mida see või teine parajasti teeb. Pole otsusekindlust! Uusi vahvaid tuttavaid, kellega nüüd väga palju läviks, pole ka eriti juurde lisandunud. Aga noh, mis ma siin halan, eile olin armsate kursaõdede seltsis, täna, homme ja ülehomme kolleegide seltsis, nii et tegelikult pole kurta põhjust. Kolm ja pool punkti viiest. Kuues soov oli ka, see oli üks suur salasoov, mida ma ähmaselt isegi mäletan. Lühidalt kokku võttes jäi see täitmata, ehk uuel aastal. Nii et kuuest soovist täitus kokku kolm ja pool soovi, Pisut üle poole, aga paremini saaks alati.

Kuidas on aasta lõppenud minu sõpradel? Pisut suuremad sõbrad koolis olid iseenesest üsnagi tublid. Saime isegi ühe vahva teatritükiga hakkama ja vähemalt minu süda küll rõõmustas seda vaadates. On mul ikka andekaid lapsi klassis. Simon on näiteks poiss, kellest tulevikus kindlasti rohkem kuulda on - laulab ja näitleb nagu noor Jumal, kuigi jah, käitumisega tuleb pisut veel vaeva näha. Õppimisega ka suuri probleeme ei olnud, vähemalt minu ainetes mitte. Minu kõige pisem sõber aga muudkui kasvab. Jõuluajal sai ta muidugi hiiglama palju vahvaid kingitusi, nii et tegevust jätkub talle kindlasti tükiks ajaks. Minu nime on ta tänaseks ilusasti selgeks õppinud ja sõnu lisandub tema sõnavarasse aina juurde. Oma nutikust on ta ka juba mitmel korral tõestanud, nii et temaga on lausa lust mängida.

Selleks aastaks ehk siis aitab. Ei hakka lubadusi andma, aga püüan seda netilehekülge siin uuel aastal mitte unustada. Vaatame, mis uus aasta toob, olen igatahes juba ootel :) Head vana ja veel paremat uut sullegi!

Kiire september.

Nii see elukene veereb. Alles sai kool peale hakata, kui juba september läbi. Ega ma muidugi kurda, et suvi 2009 suurte sammudega lähemale tuleb, aga pisut võiks see elurongike aeglasemalt sõita küll. Nagu arvata, on vähemalt minul möödunud september suure töötähe all. Nii suure, et olen tänaseks oma häälest ilma jäänud. Olen vist varemgi siin blogis kirjutanud katsumustest ilma hääleta tundi anda, aga täna oli see ikka eriti põnev kogemus. Kui oma klassiga sain kenasti hakkama, nemad lugesid teksti, mis ilmus otsekui võluväel targale tahvlile ja tegutsesid täpselt juhtnööride kohaselt, siis esimese klassiga oli lugu pisut keerulisem. Kõigepealt teatas üks poiss muidugi, et tema pole harjunud, kui õpetaja häält ei tee ja talle see ei meeldi. Püüdsin nende ees võimelda niipalju kui vähegi suutsin ent kardan, et päris soovitud tulemust ikka ei saanud. Peavad vaesekesed kodus L-tähe lugu rohkem lugema. Selline oli tänane päev. Iseenesest pole aga mul töötuju veel ära läinud ja mõned päevad, tunnid, pakuvad mulle päris kenakest naudingut. Eriti vahva on gümnaasiumiklassides tundi anda. Kui ma saan ikka 40 tegelast omavahel diskuteerima (ja sealjuures arukalt), siis on see minu jaoks vähemalt suur saavutus. Olen viimasel ajal tabanud üldse end mõttelt, kas olen väiksemate või suuremate õpilaste õpetaja tüüpi. Vastust leidnud pole, sest omamoodi lahedad on nii pisikesed algklassides, kes on vahetud ja kallistavad sind ning ka juba värsked täiskasvanud, kes on lihtsalt asjalikud. Õnneks ma valima ei peagi ja saan õpetada nii siin kui seal.

Muidu on sügis näidanud oma ilusamat palet. Ilmad on olnud lõpuks ometi sellised, et saab väljasolemist tõeliselt nautida. Sel nädalavahetusel istutasin maale ka kevadlilli ehk teisisõnu kaevasin mitusada krooni mutimullaauku. Loodetavasti saan kevadel lilledest siiski rõõmu tunda, vähemasti jälgisin küll, et sibulad ikka õigetpidi mulda saaks. Üks, mis mulle selle sügise juures ei meeldi, on pidevad negatiivsed uudised majandusvallast. Kas tõesti ähvardab meid aastal 2008 samasugune majanduskrahh nagu aastal 1929? Sel juhul tekib küll küsimus, mis saama hakkab? Eks ma pea millalgi oma tarkurist majandusharidusega vennaga antud teemal vestlema. Õnneks ei ole oodata, et õpetajaid koondama hakatakse, kuigi lugesin täna just uudist, et juba praegu õpetab osa õpetajaid oma ainet maakoolile interneti (skyp´i) abil. Muide, seda teeb meie oma kooli õpetaja. Kujuta ette, et tulevikus ongi kool selline, et ärkad üles, teed arvuti lahti ja hakkad kuulama tunde. Sel juhul läheks terve Eesti peale igas aines vaja vaid paari-kolme õpetajat (juhuks, kui üks peaks haigeks jääma, on asendused olemas). Segane lugu, aga loodan, et õpetajad päris internetti siiski ei koli.

Ah ja, minu väike sõbrake ka muudkui sirgub. Viimasel ajal on vähem olnud aega teda hoidmas käia, kuid kui Rock´i mängud pihta hakkavad, küll siis saab teda rohkem näha. Igatahes on ta juba väga tubli, käib puha lasteaias ja potil. Sõnu on ka juurde tulnud, kuigi enda nime tema suust veel kuulnud pole, aga pea seegi ei tule. Igatahes on tore jälgida väike tegelinski kasvamist :)

Ohhoo-päev

Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.

Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.

Imeline 19. august!

No nii... tere sulle jälle üle pika aja. Tegelikult kirjutasin siia ka enne reisi midagi, aga see on millegipärast kadunud interneti avarustesse. Las ta siis seikleb seal. Oma reisust kirjutan täpsemalt järgmisel korral, täna tahan aga kirjutada ühest imelisest päevast - 19. augustist aastal 2008. Tegelikult oli juba ette arvata, et see on natuke erilisem päev kui kõik teised. Alustuseks Kanter. Ma teadsin, et Gerd on vahva poiss ja uskusin siiralt, et medal tuleb, kuid et kuldne - seda ei julgenud isegi minusugune paduoptimist loota. Ta tegi selle ära ja millise stiiliga - võimas! Kui vaadata tema võiduheidet, siis võib vaid olla kogu südamest uhke, et on olemas selline rahvuskaaslane. Lisades siia Raul Rebase sõnad, et Gerdist tahetakse vormida ka eeskuju teistele (noortele), on tegu arvatavasti Eesti kui mitte maailma ühe ideaalseima sportlasega. Kõik mütsid maha sinu ees, olümpiavõitja (ja tegelikult võiks seda tseremooniat korrata ka Jaansoni ja Endreksoni kohates:)

Ideaalne päev sai tänu imelikele juhtumistele ja kokkusattumistele, võibolla aga ka lihtsalt tänu heale õnnele, jätku Tallinnas Märkamisaja peol. Olin väike, kui Eesti teistkordselt ärkama hakkamas, kuid mäletan seda, mida telekast üle kanti. Võrokesena paraku ise pealinna laulma tol korral ei jõudnud. Olgu kuidas on, aga lisaks spordipisikule on mind nakatanud tõsiselt ka patriotismipisik ehk teiste sõnadega - eestlane olla on uhke ja hää! Seda tundsin seistes kõrvuti tuhandetega lauluväljakul, lauldes (jah isegi mina laulsin ja ma loodan, et kõrvalseisjad andestasid mulle selle) ja imestades silmad pärani. Kuskilt ilmusid välja sipelgad, mis hakkasid mööda keha ülespoole ronima, kuskilt kukkus otse vihmatilk silmanurka, kuigi oli selge taevas täiskuuga, millegipärast muutus oma nahk võrreldavaks kananahaga. Oli võimas, ütlemata võimas ja rääkigu Savisaar, mis tahab, see oli eestlaste jõudemstratsioon - me oleme tugevad, me oleme ühtsed ja me oleme laulurahvas. Uskumatu oli ka see, milliste ovatsioonidega tervitas rahvas presidenti, milliste tunnetega lauldi viimaseid, neid kõige tähtsamaid laule. Meie kõrval olid noored poisid, polnud nad vist enam mitte just kõige selgema silmavaatega, aga nad laulsid, sirgeselgselt, kõlava ja pühendunud häälega. Lauldes mõtlesin vaikselt Goethele ja tema Faustile, kus Faust pidi otsima seda õnnist hetke, mida ta oleks tahtnud peatada. Eile õhtul oleks tahtnud minagi hüüda - oo õnnis hetk, sa peatu! Aga, elu on progress ja läheb edasi, seetõttu jään kannatamatult ootama järgmise aasta üldlaulupidu. Ainult kaikaga (kui sellegagi:) saab mind sealt eemal hoida. Seniks võib aga ikka ja jälle nautida kaunimat laulu, mis olemas - Tõnis Mäe "Koitu" Veelkord - eestlane olla ON uhke ja hää!!!