Ohhoo-päev

Täna oli tõeline ohhoo-päev. Meie kooli gümnasistid hakkavad õppima uues koolimajas ja täna see suure pidulikkusega ka avati. Avamine avamiseks, aga millised klassiruumid? Tuliuus moodne mööbel, ilusad seinavärvid, igas klassis arvutid ja projektorid, rääkimata spetsiaalklassidest. Geograafiaklassi kõrval on kaardiladu, mis oleks au isegi arhiivile, füüsikaklassis nii palju kappe, et õpetajad ei osanud neid millegagi täita. Meeletutes kogustes puhkenurgakesi, istumisvõimalusi, õppimisvõimalusi (et mitte öelda mahakirjutamisvõimalusi), suur auditoorium ja isegi torn, mille tippu ronida. Jah, tunnistan ausalt, et pisut kadedaks see mind tegi (mina värvisin ise vanu koolipinke ja minu klassi seinad ning lagi vajaksid tõsist remonti), kuidrõõmustan gümnasistide üle. Kui nad sellises koolikeskkonnas ka õppida ei viitsi, siis ei ole nad küll valmis keskhariduseks. Eriti hea meel on muidugi ka õpetajate üle. Nägin ju, kui uhkelt (positiivses mõttes) ja entusiastlikult nad oma klasse külalistele näitasid. Nad lausa pakatasid tahtmisest otsekohe selles koolimajas tööle hakata. Ka minul on lootust ehk mõni tund selles kaunis koolimajas anda, aga seda edaspidi.

Ei jõudnud minu vaimustus kaunitest klassiruumidest veel lahtuda, kui sain teise ohhoo-elamuse ja seda astudes Taskusse. Huvitav nimi sellel uuel Tartu vabaaja keskusel, aga kuhu mujale see pläsku ikka pannakse, oli keegi tark mees välja pakkunud. Räägitakse ju viimasel ajal pidevalt eelarve puudujääkidest, aga lubage küsida, kust võetakse raha selliste projektide jaoks? Kust leitakse rahakaid inimesi, kes nendes poodides ka ostlemas käivad. Tasku polnud tühi, veendusin selles täna selgesti ja tulin isegi ühe ostuga sealt välja (tõsi, see polnud eriti kallis, aga siiski). Maailm meie ümber muutub ikka meeletu kiirusega ja tekib õigustatud küsimus, kuhu me sellise kiirustamisega küll jõuame? Kakskümmend aastat tagasi ei osatud sellisest koolimajast ja kaubanduskeskusest isegi mitte unistada. Huvitav, millest kõigest ei oska me praegu veel unistada ja mis mõnekümne aasta pärast on reaalsus. Aga see on tulevik. Paar päeva veel ja algab kool. Sättisin täna oma klassi juba enamvähem lastevalmis, esmaspäeval enne laste tulekut tuleb anda veel viimane lihv. Meeldiv ootusärevus on sees, vaatamata sellele, et oh üllatust küll, algamas on kaheksas tööaasta.

Imeline 19. august!

No nii... tere sulle jälle üle pika aja. Tegelikult kirjutasin siia ka enne reisi midagi, aga see on millegipärast kadunud interneti avarustesse. Las ta siis seikleb seal. Oma reisust kirjutan täpsemalt järgmisel korral, täna tahan aga kirjutada ühest imelisest päevast - 19. augustist aastal 2008. Tegelikult oli juba ette arvata, et see on natuke erilisem päev kui kõik teised. Alustuseks Kanter. Ma teadsin, et Gerd on vahva poiss ja uskusin siiralt, et medal tuleb, kuid et kuldne - seda ei julgenud isegi minusugune paduoptimist loota. Ta tegi selle ära ja millise stiiliga - võimas! Kui vaadata tema võiduheidet, siis võib vaid olla kogu südamest uhke, et on olemas selline rahvuskaaslane. Lisades siia Raul Rebase sõnad, et Gerdist tahetakse vormida ka eeskuju teistele (noortele), on tegu arvatavasti Eesti kui mitte maailma ühe ideaalseima sportlasega. Kõik mütsid maha sinu ees, olümpiavõitja (ja tegelikult võiks seda tseremooniat korrata ka Jaansoni ja Endreksoni kohates:)

Ideaalne päev sai tänu imelikele juhtumistele ja kokkusattumistele, võibolla aga ka lihtsalt tänu heale õnnele, jätku Tallinnas Märkamisaja peol. Olin väike, kui Eesti teistkordselt ärkama hakkamas, kuid mäletan seda, mida telekast üle kanti. Võrokesena paraku ise pealinna laulma tol korral ei jõudnud. Olgu kuidas on, aga lisaks spordipisikule on mind nakatanud tõsiselt ka patriotismipisik ehk teiste sõnadega - eestlane olla on uhke ja hää! Seda tundsin seistes kõrvuti tuhandetega lauluväljakul, lauldes (jah isegi mina laulsin ja ma loodan, et kõrvalseisjad andestasid mulle selle) ja imestades silmad pärani. Kuskilt ilmusid välja sipelgad, mis hakkasid mööda keha ülespoole ronima, kuskilt kukkus otse vihmatilk silmanurka, kuigi oli selge taevas täiskuuga, millegipärast muutus oma nahk võrreldavaks kananahaga. Oli võimas, ütlemata võimas ja rääkigu Savisaar, mis tahab, see oli eestlaste jõudemstratsioon - me oleme tugevad, me oleme ühtsed ja me oleme laulurahvas. Uskumatu oli ka see, milliste ovatsioonidega tervitas rahvas presidenti, milliste tunnetega lauldi viimaseid, neid kõige tähtsamaid laule. Meie kõrval olid noored poisid, polnud nad vist enam mitte just kõige selgema silmavaatega, aga nad laulsid, sirgeselgselt, kõlava ja pühendunud häälega. Lauldes mõtlesin vaikselt Goethele ja tema Faustile, kus Faust pidi otsima seda õnnist hetke, mida ta oleks tahtnud peatada. Eile õhtul oleks tahtnud minagi hüüda - oo õnnis hetk, sa peatu! Aga, elu on progress ja läheb edasi, seetõttu jään kannatamatult ootama järgmise aasta üldlaulupidu. Ainult kaikaga (kui sellegagi:) saab mind sealt eemal hoida. Seniks võib aga ikka ja jälle nautida kaunimat laulu, mis olemas - Tõnis Mäe "Koitu" Veelkord - eestlane olla ON uhke ja hää!!!

Suvevälgatus

Tuleb tunnistada, kas häbiga või ilma, et blogikirjutamise tuhin on kuidagi vähenenud. Aega ju juba oleks, aga kui oled linnas arvuti taga, on muud tegemist ja suvel saare peal, kus möödub minu praegune aeg, pole lihtsalt internetti (õnneks:). Briljantselt aus olles tuleb muidugi ka tunnistada, et ega midagi suurt ja põnevat pole ka jõudnud korda saata. Puhanud olen hästi, isegi inimese nägu hakkab ette tulema. Loen, söön, sõidan rattaga, mässan natuke mullas, käin niisama ringi, kaks kätt selja peal, vaatan vihma ja otsin tegevust (tahtsin endale kudumismaterjali soetada, ei õnnestunud). Kuidagi imelik on see, kui sul pole hommikust õhtuni midagi põhjapanevat teha, aga ega ma nüüd kurtma ka ei hakka. Homme tahan minna kontserdile ja vähemalt praeguste plaanide kohaselt peaks suve teine pool tulema kindlasti sündmusterohkem, sellest aga edaspidi. Praegu aga ootan sõbrannat, kes peaks Norrast mulle koos kaaskonnaga külla kihutama. Tore on jälle vanu tuttavaid näha, seda kohe kindlasti. Nii et mina jään ootama ja sina naudi rahumeeles suve edasi, küll see ujumisilm ka pärale jõuab, kuhu ta ikka jääb.

Telekavaba õhtu!

Täiesti uskumatu, kui imelik võib olla üks õhtu, kui sul pole telekat. Telekas tegelikult isegi on täiesti olemas, aga pilti ei näita, mingi probleem elioni ühendusega. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on ikka väga tobe küll, kui iseenesestmõistetavalt kuulub telekas minu ellu. Uudised, filmid, komöödiad jne, jumal tänatud, et mehhiko seebid on minust praeguseks hetkeks kaugele jäänud ja neid ei vaata, aga ikkagi. Täna tekkisid mul õigustatud küsimused:
1. Miks ma vaatan nii palju televiisorit?
2. Mida ma jõudsin ära teha ilma telekata? Käisin jooksmas, shoppamas (ostsin Agatha Christie elulooraamatu), tegin süüa, pesin nõusid, koristasin, lugesin ja südaööni on veel poolteist tundi aega. Tõsi, suvel olen niikuinii vähem telekat vaadanud kui tavaliselt, aga praegu on ju jalgpalli EM ja mina spordihullukesena ei saa ju jätta seda vaatamata. Hea küll, alagrupimängude mittenägemise elan veel kuidagi üle, aga finaalide ajaks naelutan ennast küll teleka ette. Olümpiamängudest ma mitte ei räägigi. Kuigi olen sel ajal reisil, olen kindel, et otsin ja kuulan kõikjalt kommentaare ning kui tagasi jõuan, siis palun mind mitte tülitada (kui sa just hea sõber pole, kes tahab mulle lihtsalt külla tulla:) olümpiamängude lõpuni. Aga olgu, tänaseks on rahu majas ja lubaduste kohaselt on homme pilt telekas olemas, nii et näis.

Muidu on üllatavalt kiiresti kätte jõudnud juuni. Lapsed on juba mõnda aega suvepuhkusel, mina käin ikka tööl, aga see on selline hea konti mittemurdev poole päeva töö. Mis peaasi - õhtud on vabad, pole vaja järgmisi tunde ette valmistada. Eile aga oli korraga õhtul selline päris imelik tunne - midagi pole teha, igav on, mõtted kiskusid juba uue õppeaasta poole. Kas ma olen juba tõesti nii ära rikutud, et pole veel puhkama saanudki ja juba tahan tööd teha? Ei taha kuidagi uskuda, aga suveks ma endale mõne mõistliku tegevuse kindlasti ka välja mõtlen.

Niisiis olen suutnud endale suve hakuks pähe koguda palju küsimusi, millele vaja vastuseid otsida. Kui on igav, tuleb midagi pöörast korda saata, et sära silmadesse tuleks ja elu elamisel jälle mõte oleks :) On ju nii!?

P.S: Olen 29 päevaga läbinud üle 422000 sammu ja sellega edetabelis 269 kohal (osalejaid üle tuhande) . Pole paha ju!

Tule taevas appi!

Kuigi olen viimasel ajal kirjutamise päris unarusse jätnud ja tegemist on palju, siis sellest lihtsalt peab kirjutama. Käisin täna oma väikese suure sõbraga väljas jalutamas. Emme soovitas meile ühte mänguväljakut ja sinna me siis suuna vankriga ka võtsime. Mänguväljak oli minu üllatuseks lapsi puupüsti täis, enamus sellised 10-13 aastased, aga oli ka pisemaid koos vanematega. Minu sõbra pilku köitsid muidugi korvpallurid ja pall käes vaatas ta andunult korvi poole tahes nii väga visata. Mina korraliku tädina arvasin, et suurte meeste sekka on veel vara minna ja otsisin üles lastevõrkkiige, kuhu ka maandusime. Kiikuda oli tore, aga ... selliseid sõnu, mis tulid noorte laste suust sealsamas kõrvalt, poleks küll kuulda tahtnud. Peaaegu iga teine sõna ühe poisi suust väärinuks eetris piiksu. Minu näpud ei paindu neid siia kirjutama, aga mõtle kõige ropumatele sõnadele ja usun, et need olid veel leebemad sõnad tema suust. Igatahes ei pidanud ma seal vastu, võtsin oma sõbra ja jalutasime eemale, loodan, et ta on veel nii väike ja need sõnad läksid tema kõrvust ja meelest mööda. Küll ei saa ma aru, kus on selliste poiste (aga ka tüdrukute) vanemate kõrvad. Kas nad ei kuule või ei taha kuulda või mis veel hullem - on ise lastele eeskujuks. Vägisi tuleb meelde Kristjan Jaak ja tema ood eesti keelele - kas siis selle maa keel ei või linnutiivul tõusta üles ... Kardan tõsiselt, et kui noored jätkavad sellise keelega, vajub meie keel väga sügavale. Midagi on vaja ette võtta! Olen kuulnud topsidest klassis, kuhu kogutakse roppude sõnade eest raha, kuid see ei aita. Vaja on muuta noorte mõttemaailma ja suhtumist oma emakeelde. Vähemalt oma klassi puhul püüan edaspidi kindlasti rangemalt jälgida, milliseid sõnu räägitakse ja ka ise ilusa keele propagandat teha. Muide, nad on mul tegelikult päris tublid. 20st õpilasest tervelt 11 on viielised ja 7 nelja-viielised. Seegi lohutus ju!

Käin nüüd jala!

Võtsin end taas käsile ja püüan siia mõned read kirja panna. Tegelikult on täitsa imelik, et ma nii vara omadega õhtule sain. Ma ei tea miks, kuid viimased päevad, et mitte öelda nädalad, on tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine kestnud ikka päris kaua. Enne kahte öösel polegi vist magama saanud. Kui nüüd kristalselt aus olla (mine või sellesse uude saatesse, kus tõerääkijaid otsitakse), siis pole probleem ainult selles, et mul palju teha on. Seda muidugi ka, aga ma lihtsalt jõuan õpikute juurde õhtul liiga hilja. Vaja on telekat vaadata, netis toimetada jms. Nii avastangi äkki, et südaöö käes ja mul homsed (siis juba tänased) tunnid tegemata. Püüan end parandada, sest tunnen seda väsimust juba kontides ja liigestes ning ega tervisele see hästi mõjuda saa.

Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee

Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...

Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)

Pikk päev.

Täna oli üks nendest päevadest, kus õhtul mõtled, et kas see sündmus oli tõesti alles täna hommikul, sellest on nii palju aega möödas. Teisisõnu oli täna väga toimekas päev. Alustasin varahommikul ekskursiooniga Saadjärvele. Tegelikult küll alustasime, sest lapsi oli kaasas hulgim. Hommikune ilm (vihmane ja külm) tõotas rasket päeva. Tegelikult läks siiski õnneks ja vihma kätte me päris ei jäänudki. Saadjärv iseenesest on vägagi vahva ja huvitav koht, kuigi, ei saa pattu salata, et mulle tundus see vist esialgu huvitavam kui lastele. Lapsed sumisesid nagu peret heitvad mesilased, kes on kannatamatud ja kärsitud. Kui me lõpuks parve peale saime, mis meid järve peale viis, oli mul tõsine hirm, et mõni lendabki parvelt minema. Õnneks siiski midagi hullu ei juhtunud ja kõik jõudsid õnnelikult ka tagasi kaldale. Olime teada saanud, et vee sügavus meie peatumiskohas oli 15 meetrit ja vee läbipaistvus täitsa hea - 3 meetrit. Pärast harivat osa sõitsime Kassinurmele ja siis läksid lapsed küll sõna otsases mõttes lendu. Kassinurmel olev kindlus vallutati tormijooksuga, soovide kivile esitati sadu nõudmisi ning kallistuste puu sai tunda väikseid armsaid lapsekäsi. Ma väga loodan, et nende esivanemate hinged, kes sealkandis puhkavad, on mõistvad ja arusaajad ega pahanda väga selle lärmi ja tormamise peale. Lapsed olekski vist sinna loodust ja kindlust nautima jäänud, kui meid aeg ei oleks tagant surunud. Vana nipp - kes esimesena bussis on võitja, kes viimasena, toimis taas kord õlitatult ja kõik lapsed said ka tagasi toodud. Pärast pisikest puhkust (kontrolltöö ettevalmistamist koolis) ringkäiku linnas (uusi kardinaid vaja) maandusin taas koolis rahvatantsutrennis. Pühapäeval ootab meid esinemine ja nagu üks õpetaja tabavalt märkis, tuleb meil tublisti harjutada, et mitte õpilaste ees häbisse jääda. Trenni lõpuks võisime õnneks pisut rahulikumalt hingata - tants hakkas välja tulema küll, kuid pühapäeval enne teisi ja enne kontserti tuleme ikka kokku, et veelkord harjutada ja harjutada. Imelik ja see ei tekitagi tülpimust ega mõtet - milleks tantsida. Tantsida on tore :), aga olgu, aeg hiline ja silmad juba poolkinni. Värvilisi!!! (Kui mõtled mida, siis ikka unenägusid)