Tule taevas appi!

Kuigi olen viimasel ajal kirjutamise päris unarusse jätnud ja tegemist on palju, siis sellest lihtsalt peab kirjutama. Käisin täna oma väikese suure sõbraga väljas jalutamas. Emme soovitas meile ühte mänguväljakut ja sinna me siis suuna vankriga ka võtsime. Mänguväljak oli minu üllatuseks lapsi puupüsti täis, enamus sellised 10-13 aastased, aga oli ka pisemaid koos vanematega. Minu sõbra pilku köitsid muidugi korvpallurid ja pall käes vaatas ta andunult korvi poole tahes nii väga visata. Mina korraliku tädina arvasin, et suurte meeste sekka on veel vara minna ja otsisin üles lastevõrkkiige, kuhu ka maandusime. Kiikuda oli tore, aga ... selliseid sõnu, mis tulid noorte laste suust sealsamas kõrvalt, poleks küll kuulda tahtnud. Peaaegu iga teine sõna ühe poisi suust väärinuks eetris piiksu. Minu näpud ei paindu neid siia kirjutama, aga mõtle kõige ropumatele sõnadele ja usun, et need olid veel leebemad sõnad tema suust. Igatahes ei pidanud ma seal vastu, võtsin oma sõbra ja jalutasime eemale, loodan, et ta on veel nii väike ja need sõnad läksid tema kõrvust ja meelest mööda. Küll ei saa ma aru, kus on selliste poiste (aga ka tüdrukute) vanemate kõrvad. Kas nad ei kuule või ei taha kuulda või mis veel hullem - on ise lastele eeskujuks. Vägisi tuleb meelde Kristjan Jaak ja tema ood eesti keelele - kas siis selle maa keel ei või linnutiivul tõusta üles ... Kardan tõsiselt, et kui noored jätkavad sellise keelega, vajub meie keel väga sügavale. Midagi on vaja ette võtta! Olen kuulnud topsidest klassis, kuhu kogutakse roppude sõnade eest raha, kuid see ei aita. Vaja on muuta noorte mõttemaailma ja suhtumist oma emakeelde. Vähemalt oma klassi puhul püüan edaspidi kindlasti rangemalt jälgida, milliseid sõnu räägitakse ja ka ise ilusa keele propagandat teha. Muide, nad on mul tegelikult päris tublid. 20st õpilasest tervelt 11 on viielised ja 7 nelja-viielised. Seegi lohutus ju!

Käin nüüd jala!

Võtsin end taas käsile ja püüan siia mõned read kirja panna. Tegelikult on täitsa imelik, et ma nii vara omadega õhtule sain. Ma ei tea miks, kuid viimased päevad, et mitte öelda nädalad, on tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine kestnud ikka päris kaua. Enne kahte öösel polegi vist magama saanud. Kui nüüd kristalselt aus olla (mine või sellesse uude saatesse, kus tõerääkijaid otsitakse), siis pole probleem ainult selles, et mul palju teha on. Seda muidugi ka, aga ma lihtsalt jõuan õpikute juurde õhtul liiga hilja. Vaja on telekat vaadata, netis toimetada jms. Nii avastangi äkki, et südaöö käes ja mul homsed (siis juba tänased) tunnid tegemata. Püüan end parandada, sest tunnen seda väsimust juba kontides ja liigestes ning ega tervisele see hästi mõjuda saa.

Vastukaaluks vähesele magamisele otsustasin pisut oma tervise heaks midagi teha ja tellisin toreda inimese õhutusel endale käi jala komplekti. Ei ole see riietus, vaid väike vidin, mis pannakse kõndima minnes värvli külge ja siis muudkui astud ning see vidin loeb su samme. Et käimas on üle-eestiline võistlus, siis on seda huvitavam jälgida, kui tubli võrreldes teistega oled. Kolme päevaga olen teinud juba üle 39000 sammu, kusjuures kaks päeva käisin Emajõe kallastel jooksmas ja täna ei lasknud vennal mängida taksot vaid võtsin ette 40 minutilise kõnnaku. Päris vahva tegelikult :) homme lähen ka maale jala, muidu olen ikka paariks kilomeetriks auto järgi tellinud. Kui sind nüüd asi huvitama hakkas, siis vaata www.kaijala.ee

Koolis läheb nagu mais ikka - meeletu tempoga ja aina kiiremaks läheb. Viimased koosolekud, ekskursioonid, klassiõhtud, aktused jne, jne. Kui siis veel juhtuvad sellised ootamatused, nagu täna, võid vahel mõelda küll, et parem oleks olla kirjanik kuskil hästi vaikses ja turvalises kohas. Mis siis täna juhtus? Üks kena neiu minu klassist otsustas kooli lähedal puu otsa turnima minna. Kuigi teine minu klassi poiss püüdis talle küll selgitada, et parem oleks mitte ronida, ta siiski ronis (sest ta lihtsalt teeb, mis pähe tuleb) ja kukkus. Kukkus nii õnnetult, et põrutas selga ega saanud algul püstigi. Üks naine oli õnneks kõrval ja kutsus kiirabi, poiss tormas mind otsima. Jõudsin kohale, kamandasin vaeselt poisilt dressipluusi seljast (väljas pisut üle 10 kraadi ja tüdrukul vaid õlapaeltega pluusike) ning helistasin isale. Kiirabi ja isa jõudsid kohale samal ajal ning koos sõideti haiglasse röntgenisse. Hiljem isa helistas ja rahustas, et oli põrutus, tüdruk saab käia, vaid kehalisest on mõneks ajaks vabastus. Oli veel küsinud tüdruku käest, kas ta edaspidi ka kavatseb ronimisega tegeleda, mille peale tüdruk oli vastanud, et kindlasti mitte ja lisas sinnajuurde - vähemalt niipea. Oh neid õpetaja närve, mis peavad olema terasest. Koolijutu lõpetuseks tegin ajaloos järjekordse kontolltöö, kus küsisin, mis rolli mängisid eestlased Talvesõjas ja sain vastuseks, et hoidsid soomlastele pöialt. Ma siis võtan oma pöidlad ja pistan need näiteks Tiibeti toetuseks pihku, tea, kas aitab...

Lõpetuseks tahaks tegeleda pisut ennustamisega. Umbes paarikümne aasta pärast võite näha meie maal ühte hästi vinget ja vahvat kossumeest, kes viskab kaugelt ja lähedalt, paneb pealt ja ripub rõnga küljes. Mina teda juba tunnen :)

Pikk päev.

Täna oli üks nendest päevadest, kus õhtul mõtled, et kas see sündmus oli tõesti alles täna hommikul, sellest on nii palju aega möödas. Teisisõnu oli täna väga toimekas päev. Alustasin varahommikul ekskursiooniga Saadjärvele. Tegelikult küll alustasime, sest lapsi oli kaasas hulgim. Hommikune ilm (vihmane ja külm) tõotas rasket päeva. Tegelikult läks siiski õnneks ja vihma kätte me päris ei jäänudki. Saadjärv iseenesest on vägagi vahva ja huvitav koht, kuigi, ei saa pattu salata, et mulle tundus see vist esialgu huvitavam kui lastele. Lapsed sumisesid nagu peret heitvad mesilased, kes on kannatamatud ja kärsitud. Kui me lõpuks parve peale saime, mis meid järve peale viis, oli mul tõsine hirm, et mõni lendabki parvelt minema. Õnneks siiski midagi hullu ei juhtunud ja kõik jõudsid õnnelikult ka tagasi kaldale. Olime teada saanud, et vee sügavus meie peatumiskohas oli 15 meetrit ja vee läbipaistvus täitsa hea - 3 meetrit. Pärast harivat osa sõitsime Kassinurmele ja siis läksid lapsed küll sõna otsases mõttes lendu. Kassinurmel olev kindlus vallutati tormijooksuga, soovide kivile esitati sadu nõudmisi ning kallistuste puu sai tunda väikseid armsaid lapsekäsi. Ma väga loodan, et nende esivanemate hinged, kes sealkandis puhkavad, on mõistvad ja arusaajad ega pahanda väga selle lärmi ja tormamise peale. Lapsed olekski vist sinna loodust ja kindlust nautima jäänud, kui meid aeg ei oleks tagant surunud. Vana nipp - kes esimesena bussis on võitja, kes viimasena, toimis taas kord õlitatult ja kõik lapsed said ka tagasi toodud. Pärast pisikest puhkust (kontrolltöö ettevalmistamist koolis) ringkäiku linnas (uusi kardinaid vaja) maandusin taas koolis rahvatantsutrennis. Pühapäeval ootab meid esinemine ja nagu üks õpetaja tabavalt märkis, tuleb meil tublisti harjutada, et mitte õpilaste ees häbisse jääda. Trenni lõpuks võisime õnneks pisut rahulikumalt hingata - tants hakkas välja tulema küll, kuid pühapäeval enne teisi ja enne kontserti tuleme ikka kokku, et veelkord harjutada ja harjutada. Imelik ja see ei tekitagi tülpimust ega mõtet - milleks tantsida. Tantsida on tore :), aga olgu, aeg hiline ja silmad juba poolkinni. Värvilisi!!! (Kui mõtled mida, siis ikka unenägusid)

Öine laulupidu.

Olen tavaliselt kirjutanud kontserditest siis, kui esimene emotsioon möödas ja seetõttu pole tagasivaated ehk piisavalt värsked. Täna teen erandi. Tulin mõni hetk tagasi Toomemäelt, kuhu oli kokku tulnud suur hulk noori, kenasid ja tarku, et üheskoos maha pidada tudengite öine laulupidu. Mäletan, et olin päris väike siis, kui tegelikult neid päris õigeid öiseid laulupidusid peeti, kuid juba siis teadsin Alo Matiiseni isamaalisi laule peast. Tõsi, minu kurvastuseks elasin ma Tallinnast kaugel ja päris suurele peole sinna rahvasumma ei pääsenud. Nüüd siis, kus ma tegelikult enam üliõpilanegi pole, sattusin tudengite öisele laulupeole. Rahvast oli palju (ehk küll kindlasti mitte niipalju kui 80ndatel), meeleolu ülev (ehkki kindlasti jälle mitte nii ülev kui 80ndatel). Lauldi nii isamaast kui armastusest, nii merest kui meremehest. Lauldi rõõmuga ja vabalt. Ma ei tea, võibolla oli see minu imelik kiiks, aga mulle tundus, et isamaalised laulud tulid kuidagi võimsamalt ja selgemalt kui armastuslaulud ning seda tudengite poolt. Tunnistan, see tegi südame soojaks ja tunde uhkeks. Pole see meie noorus midagi hukka läinud - hoiab ja armastab oma isamaad küll! Jätkuks noortel vaid seda nutti suunata energiat ja võimu, mis neil kahtlemata olemas on, õiges suunas.

Õiges suunas pidid kirjutama ka abituriendid laupäeval. Ega mul muidu olekski enam lõpukirjandi kirjutamisega pistmist olnud, kui ma mitte välisvaatleja poleks olnud. Sain hoopis teisest küljest vaadata kirjandikirjutajaid ja see oli ütlemata huvitav. Näha neid närveerimas enne kirjandit, pingsalt mõtlemas kirjandi ajal (mõttetegevust võis tõesti kohati isegi kuulda :) ja paluda siis lõpuks väriseval käel (paljud neist olid nii väsinud) kirjutada allkiri selle kohta, et kirjand kirjutatud. Sain ka ise piiluda mõnede kirjandite esilehtedele. Kindlasti oli üks populaarsemaid teemasid - olla nagu kõik või jääda iseendaks. Kriitilise meelega nagu ma olen, ei leidnud väga häid pärle, küll aga hulgaliselt sõnu nagu ühiskond, aegade algusest, isiksus jne. Arvan, et kirjandite parandajatel on teatud sõnad, mille suhtes on nad allergilised. Ühe mõttena jäi siiski meelde inimkonna võrdlemine liivakõrbega - iga liivatera on eriline, kui koos moodustavad nad koosluse ehk kõrbe. Muide, küsisin ka oma pisikestelt teise klassi sõpradelt, kas nad tahavad olla nagu kõik või tahavad olla omanäolised. Nagu üks mees (nagu kõik) tõsteti käed selle poolt, et tuleb jääda iseendaks. Laps teab, mis ta räägib :)

TÕS-ist hittideni, hittidest šotti

See nädal on jälle olnud tegus ja emotsiooniderohke. Eelmisel nädalavahetus otsustasin pärast pikk, pikka mõttetööd minna ühele omapärasele sünnipäevale. Nimelt sai õpetajate seminar 180 aastaseks ja minul kui vilistlasel oli tegelikult aukohus olla kohal. Korralik nagu ma olen, läksin juba aktuseks kohale. Saal oli rahvast pungil täis, istuma sain tunni pärast, kui mõned kannatamatud vajasid liikumist. Aktus oli kena ja ... pikk. Meelde jäi Luukas oma emotsionaalse esinemisega ja sellega, et nimetas ämblikku kah inimeseks. Loodusõpetuse õpetajana oleksin hirmsasti tahtnud pisut vastu vaielda, aga kus sa julged. Üks asi on täis saal, kus hääl niikuinii ei kosta ja teine lugu on see, et katsu sa haridusministriga vaielda. Aktus lõppes igatahes sellega, et ühel vanemal õpetajal, meeldival proual, lihtsalt katkestati kõne. Pole ka imestada, kui tema esimene küsimus oli - kui kaua võib rääkida, olgu mainitud, et aktus oli juba pea paar tundi kestnud. Pärast aktust läks siis peoks. Meie kursuselt oli ka ikka rahvast kohal, algul vähem, hiljem pisut rohkem. Lobisesime ja vaatasime ringi. Avastasime seintelt oma kursuse joonistatud pilte, leidsime raamatukogust fotosid. Mis aga eriti hästi käima ei tahtunud minna oli pidu. Venis ja venis ja venis. Põhjuseks võibolla see, et enamus õpetajaid ju naissoost ja tantsitajaid vähe. See, mida meie ootasime, tuli hilja õhtul. Nimelt astus üles õppejõudude koor ja ettekandele tuli kurikuulus "Pihlapuu" laul. Ma ei tea, kas see laul ka teistele lendudele midagi tähendas, kuid meie lennule tähendas see väga palju. Esimese pihlapuu ajal tõusti püsti ja hoiti kätest kinni (nii nagu laulaks isamaa-armastusest), kordusesituse ajal istuti hiirvaikselt ja nauditi hetke (mõnel noormehel oli isegi pisar silmanurgas). Oli hetk, mille pärast tasus kokkutulekule minna. Suvel on ehk lootust rohkemate kursaõdedega kokku saada.

Teine selle nädala tippsündmus oli Eesti hittide kontsert. Maarja, Iff, Kaire Vilgats ja Koit Toome suutsid terve õhtu laulda selliseid laule, mis meelel ja keelel. Mis peamine - tundus, et nad ise ka nautisid laulmist ja tundsid end mõnusalt ja vabalt. Sama said teha ka pealtvaatajad. Patrioodina läksid mulle muidugi eriliselt hinge isamaalised laulud Linna esituses. Hing hüppas, ei tahaks mõelda, mida ta siis oleks teinud, kui oleksin 1988. aastal olnud Tartu laulupeol. Kui saaks aega tagasi keerata, tahaksin saatuda just kaheksakümnendate ärkamisaega ja tunnetada rahva vägevust ja jõudu. Vaadates koolis lapsi, kardan, et nad ei taju seda, millises riigis nad päriselt elavad ja kuidas see riik on tekkinud. Ühesõnaga kontsert oli väga vahva ja emotsionaalne.

Vaatamata sellele, et on reede, pole nädal tegelikult minu jaoks veel lõppenud. Homme olen oma väikese sõbra juures (kes on muide väga nutikaks muutunud ja kellega iial igav ei hakka, tirib aga sind oma asjade juurde ja sina muudkui mängi, eile leidis ta enda arvates kõige parema mängukoha olevat minu uue korteri soojustatud põrandaga vannitoas poti kõrval ning mänguasjaks oli meil õpilaste käest ära võetud veesüstal) ja pühapäeval ootab mind õppenõukogu. Õnneks oli juhtkond nii mõistlik, et korraldab õppenõukogu Pühajärvel ja pakub ka väikest lõõgastust ujumise ning bowlingu näol.

Et oleks, mida oodata, siis broneerisin selle suve tippsündmuse ka ära. Plaanis on reis šoti mägismaale. Et see on olümpiamängude ajal, on muidugi natuke jama, aga loodan, et ega me sealgi päris pimedas istu. Olen juba igatahes päris elevil.

Lõpetuseks korterist rääkides, siis täna käisin vaatamas ja tellimas garderoobi ning ka üks telekaalus jäi silma. Avastasin, et olen suhteliselt arg ostja, tahan saada pidevalt kellegi kinnitust, et on jah äge. Ja kardinad on mul magamistoas ees (aitäh hea kolleeg, aitäh vennaraas!). Nii et enam ei näe mina varahommikul kooli tõttavaid lapsi ega nemad veel põõnavat õpetajat :) Ja veel oluline fakt - olen nüüd ametlikult tartlane! Võru, vabandust, kuid sünnilinnaks jääd ikkagi.

Uues, päris oma kodus :)

Nii see elukene veereb. Märtsis suutsin vaid ühe korra end kätte võtta ja siia midagi kirja panna. Aga... minu mittekirjutamisel on sadu õigustusi, kui mitte rohkemgi. Alustuseks elan nüüd juba mitmendat nädalat oma uues, uhkes ja juba armsaks saanud korteris. Hakkasin mõtlema, mitmes see mul siis tegelikult juba on. Esimene elupaik olevat olnud mul vanaema juures, kus kolm peret neljases toas koos elasid. Vanaema ja korterit mäletan veel väga hästi, seda, et ma ise kunagi seal elasin, paraku mitte. Olin vist kolmene, kui ära kolisime kahesesse. Kaheksa või üheksa-aastaselt sai ümber kolitud lähedalasuvasse vanatädist tühjaks jäänud korterisse, kus siis elasime päris pikalt. Seni, kuni lõpetasin keskkooli ja võtsin ette teekonna Saksamaale. Kahe sealoldud aja jooksul sai elatud kahes majas. Ühes oli minu päralt terve katusekorrus, teises oma tuba. Tagasitulles järgnes ühikas koos ühikatoaga. Kuuekesi kolmes toas, aga hakkama saime. Esimesed tööaastad veetsin väikeses maakohas ametikorteris. Korter oli suur ja avar, kuid paraku ka küllalt külm. Elasin talvel ühes toas koos soojapuhuriga ja teises toas käisin ainult kiirelt kapist riideid võtmas. Teise töökohta minnes üürisin juba mõistlikuma korteri, kuhu sain hiljem ka armsa toanaabri, kes siiamaani heaks sõbraks jäänud. Saades kolmanda töökoha heade mõtete linna, lahenes korteriprobleem päris ootamatult ja omapäraselt. Nimelt avastas armas sugulane, et tal oleks paras aeg korterit vahetada ja et mina võiksin tema kolmesesse sisse kolida. Nii ma siis mängisin laia tegelast ja elasin üksi kolmetoalises korteris. Ühes toas magasin, teises toas vaatasin telekat ja töötasin. Kolmandast tahtsin teha spordisaali, aga ei jõudnud :) Enne küpses mõte ikkagi oma, päris oma korterist. Kui nüüd nimetatud elupaikadele lisada veel need elupaigad Austrias ja Saksamaal, kus ma ka üsna pikalt elasin (Viini ühikas Doonau kaldal neli kuud), siis võib julgelt öelda, et olen suhteliselt kohanemisvõimeline ja rahul iga katusega, mis pea kohal on.

Kolimine läks suhteliselt valutult tänu vennasele ja tema sõpradele, aga asjade pakkimine võttis ikka meeletult palju aega. Miks peab inimesel olema lõppude lõpuks nii palju asju ja miks ei raatsi osad inimesed (ennast nende hulka lugedes) teatud asju ära visata ja koguvad neid kastidesse, mida tassivad siis ühest kohast teise. Oma varandust üle vaadates sain mitu suurt kilekotäit tarbetut paberit ja muud träni, mis oli lihtsalt seisnud. Kardan, et päris palju sellist paberimajandust, mida ma tegelikult ei vaja, tuli ka minuga kaasa, aga las ta olla. Südamerahu (äkki ikkagi läheb vaja), maksab ka midagi.

Nüüd tegelen siis hoolega tubade sisustamisega. Köök on juba tellitud ja tegemisel, magamistoakardin on ostetud ja loodetavasti saab lähipäevil ka üles (vaata muidu ärgates, kuidas lapsed kooli lähevad:) Ka kaks laelampi on juba paigas ning nädalavahetusel tuleb vaadata garderoobi, telekaalust, suure toa kardinaid ja veel palju muud. Esialgu veel on julge tunne, aga näis, milline minu pangaarve mõne aja pärast välja näeb. Õnneks on kohe ka palgapäev tulemas, mis annab head kindlust juurde. Nii et elu on hetkel ütlemata kena.

Rääkides veel kiirelt koolist, siis on alanud viimane veerand ja mida päev edasi, seda päikselisemaks asi muutub. Juba hakkavad mõtted suvepuhkuse poole liikuma, kuigi tean - vara veel. Oma pisikeste sõpradega käisime Rakvere teatris vaatamas Käpipuude vennaskonda. Päris omapärane tükk. Usun, et veel lahedam oli Vallimäel ringi joosta, seda enam, et sattusime sinna just sel päeval, kui algas suur tuisk. Igatahes tänas üks teise klassi poiss oma õpetajat ja mind (olime kahe klassiga), et me nii vahva päeva korraldasime. Muidu on ikka nii nagu alati. Mõnel päeval tunned kohe, et tunnid lähevad hästi, lapsed kuulavad sind (suutsin vabadussõjast rääkida nii, et pea 40 minutit oli klassis haudvaikus), teisel päeval tunnetad, et ei ole päris asja sees. Kevad annab tunda nii õpilastel kui ka mul endal. Kuidas sinu ja kevadega lood on? Talvejoped ja mütsid juba kappi visatud? Ära liialt vara seda siiski tee. Täna ööseks lõpetan. Loen veel ühe peatüki Kivirähu Rehepapist (maiuspalana on raamaturiiulis ootamas äsja ostetud ja ühe toreda inimese soojalt soovitatud Anna Gavalda raamat "Koos, see on kõik") ja siis mõneks tunniks unenägude maailma. Täiesti müstika, et uues korteris pole mul veel uneprobleemi tekkinud, aga ei sõna ära.

Angiin

Oh jaa. Nii palju on vett merre voolanud viimasest korrast, mil kirjutatud sai. Ka praegu, kui jooksmas on selle veerandi viimane nädal, peaksin tegelikult palavikuliselt viimaseid töid parandama ja hindeid panema. Tegelikkus on aga see, et olen üles korjanud angiini ja juba mitmendat päeva arsti karmil korraldusel kodusel režiimil. Tuleb siiski tunnistada, et ega ma tööta pole saanud. Hinded on välja pandud, tunnistused on kirjutatud, tunnid asendusõpetajatele ette valmistatud ja homme katsun algust teha pakkimisega, sest suure tõenäosusega läheb laupäeval kolimiseks. Aga jah :) Homme saan siis ametlikult korteriomanikuks, mis muidugi on väga tore, kuid samas saab minust ka laenu omanik. Usun siiski, et minusugune saab hakkama :)

Loodan väga, et ka minu pisikesed saavad ilma minuta koolis hakkama. On täiesti uskumatu, et kui oled eemal, siis on tunne, et teised õpetajad näevad nendega vaeva ja nemad peavad omakorda vaeva nägema uute õpetajatega. Olen muidugi täiesti kindel, et nad saavad hakkama, aga imelik tunne on ikkagi. Mis puutub hinnetesse, siis kolmas veerand on kõige pikem ja tõsisem veerand. Seega ehk mõni hinne on ka selline, mida ei oodatud. Eriti suurt tähelepanu pöörasin sel veerandil lugemisele. Kes ikka veerandi jooksul viit raamatut läbi ei lugenud, sellele ka väga head veerandi hinnet ei pannud. Sama lugu on käitumisega. Päris mitmelegi tuli hindeks panna ainult rahuldav, kuigi jah, isegi rahuldav mõne käitumine pole, aga mitterahuldavat ei hakka ometi teise klassi õpilasele panema. Õpime, kasvame, kasvatame. Olen märganud, et olen rohkem range, kui leebe hindaja ja usun, et see on ka õige.

Kui nüüd vahepealsest tühjast august rääkida, mis kirjutamata jäänud on, siis sai korraldatud vahva klassiõhtu tänu tublile sotsiaalpedagoogile ja tema meeskonnale, sai käidud kinos (päris verdtarretav film habemeajajast, kes kättemaksuks lõikas kõrisid läbi, mitu minutit olid mul silmad igatahes kinni) ja sai võõrustatud vahvaid tegelasi (eks nad ise tea, kes nad on :) Mängisime Eestit ja saime kohe hulga targemaks kui seni olime. Näiteks saime teada, et algklasside õpetajad teavad ning tunnevad mülgast, filoloogid jälle laugast. Ülitore õhtu oli igatahes ja mis hea, sundis mind natuke ka pingutama, näiteks uusi nõusid muretsema.

Nüüd ootab ees vaheaeg. Loodan, et esmaspäevane vereproov on hea ja antibiootikumid teevad oma töö nii hästi, et saan vaheaja pühendada täiesti uuele korterile ja kolimisele. Köögi suhtes hakkab juba tekkima ettekujutus, selle nädala lõpuks peaksid tulema viimased pakkumised. Siis on otsustamisaeg. Aga sellest juba järgmisel korral. Praegu ootab söök tegemist ja siis teki alla paranema. Jää sinagi terveks!