Hingest hingele ehk roosikimp

Alustuseks tuleks mainida ehk seda, et minu elu keerleb hetkel kiirkarussellil. Üks üritus ajab teist taga ja on isegi tegemist, et oma tööga hakkama saada. Siiski olen ikka tööd ka teinud ja selle näiteks taas mõned pärlid loodusõpetuse kontrolltöödest.

Rahe tekib siis, kui pilves hakkab lumi jäätuma, siis, kui jääkuubik sajab alla.
Lund sajab siis, kui veeaur kondenseerub pilvedes vihmapiiskade tõttu.
Osa veest sadades sajab vette ja osa kondenseerub vee pinnalt.
Udu tekib siis, kui veeaurul hakkab külmas õhus külm ja tuleb nähtavale, siis kui vee pealt vesi ära aurab, siis kui pilv puudutab maapinda.
Hommikuti on maa märg, sest kondensaat on peale sadanud ja udu on aurunud, sest maa viskab vee välja.
Veeaur on sooja ja külma vee kondenseerunud õhk, peen vihm
Jäide moodustub siis, kui toas on + ja õues - kraadid.

Taas kord ütlen, et ausõna, ma proovisin seletada ja õpetada, aga mida Juku ei õpi, seda ei saa õpetaja ka küsida. Siiski ei tahtnud ma täna nii palju koolist rääkida. Käisin nimelt esimest !!! korda Linnateatris vaatamas etendust Teater laulab. See oligi see, mis tuli hingest ja läks hinge. Oli ülihubane atmosfäär (mis sellest, et nime poolest Põrgulava) ja oli tunda, et näitlejad nautisid seda, mida nad tegid. Neid teatrilaule võiks kuulata lõputult. Kava vaheldusrikkus ja tempo pani aja nii kiiresti jooksma, et kui etendus hakkas lõppema, tundus, et alles ma tulin, kas tõesti juba läbi? Tõeliselt nauditav etendus, mida soovitan julgelt igaühele. Ainult, kuulsin poole kõrvaga, et selle aasta KÕIK Linnateatri etendused on välja müüdud. Üks väike vihje sulle. Kui helistad esimesel kuupäeval ja vara hommikul kassasse, on sul võimalus saada järgmise kuu etendusele pileteid (s.t kui tahad jaanuaris Linnateatrisse minna, siis helista kassasse 1. detsembril)

Mis nüüd sellesse roosikimpu puutub, siis selle omanikuks sain ma juhuslikult ja ootamatult. Nimelt korraldati laulude vaheaaegadel ka väike mnemoturniir, kus jagati õigete ja huvitavate vastuste eest punkte. Mul õnnestus anda kaks huvitavat ja üks õige vastus. Nii ilutsevadki minu aknalaual 3 imekaunist näitlejate kingitud roosi. On päris omapärane tulla teatrist lilledega, nagu oleksidki näitleja, kes saanud hakkama suure etteastega. Olgu siinkoha mainitud ära minu suurrollid teatrites, milleks on kana balletist "Inetu pardipoeg" ja härra saadik bufonaadist "Kuningal on häda". Nojah, kukeke (mitte inspektor) olen ka olnud.

Teatrit saan ma aga nüüd kahe nädala jooksul söögi alla ja peale. Nimelt on mul järgmisel nädalal plaanis külastada operetti Estonias, muusikali Linnahallis ja ülejärgmisel nädalal etendust Vanemuises. Kas pole elu mitte ilus ja huvitav, kui sa selle selliseks ise kujundad?

Õpetaja hirmud!

Täna on paslik rääkida vähemalt minu jaoks suurimast hirmust, mis õpetaja ametiga kaasas käib. Ei tea, kas olen ehk loomult liialt pabistaja, aga ma tõeliselt kardan lastega selliseid tegevusi teha, nagu on näiteks uisutamine või kelgutamine.

Meil oli täna võimalus minna kogu klassiga tasuta uisutama. Loomulikult ka läksime. Kuna teine õpetaja oli jää peal, siis mina jäin jää äärele valvama ja abistama (kellel vaja uisku kõvemaks sikutada, kellel vaja kiiver pähe suruda, kellel kaitsmed peale panna) ja hea oli. Kui vaatasin, millise kiirusega minu pisikesed jääl ringi tormasid, kuidas kukkusid, püsti tõusid ja edasi kihutasid, siis võttis nii mõnigi kord päris kõhedaks. Jää on ju kõva ja meie kehalise kasvatuse õpetaja arvates ka (kes ise jääl oli) väga libe. Ära nüüd arva, et ma ise jääd või uisutamist kardan. Oh ei, olen järve ääres üles kasvanud ja uiskudel tunnen end väga kindlalt, aga vaadata teisi, pealegi pisikesi, uisutamas ja kukkumas oli ikka paras katsumus. Õnneks möödus tänane uisutamine kiirelt ja suuremate vigastusteta, aga üks kord läheme veel uisutama ja eks lume tulles ka kelgutama. Oleksid vaid kaitseinglid kuskilt meid jälgimas.

Aga olgu, ega lõbu saa pisikese kartuse pärast ära jätta, sest uisutamine meeldis lastele tõesti üliväga. Juba eilse päeva üks põnevamaid tunde oli meedia 11. klassis. Kuigi plaanisime oma ajalehte edasi teha, oli tund täis diskussiooni, mille põhiteemaks Jokela kooli tulistamine. Mõned arvamused klassist, mis mulle meelde ja kõrva jäid. Kuidas on see võimalik, et üks inimene tuleb ja tulistab, see pole ju võimalik! Kõik algab kodust, koduse kasvatusega on põhjalikult mööda pandud. See pole õige, et vägivald tuleb ainult filmidest ja arvutimängudest. Samas ei uskunud ükski õpilane, et ka meil oleks selline tulistamine võimalik, seda lihtsalt ei juhtu! Mina selles nii väga kindel poleks. Ka meil on neid noori, kes on teistsugused, kes mõtlevad teisiti, kes tajuvad maailma teisiti. Me lihtsalt ei pane neid sageli tähele, kuigi peaks. Jokela tulistaja ju ei teinud oma plaanidest saladust, ta rääkis nendest, kuid polnud kuulajaid, õigemini uskujaid. Nii et hea sõber, kui märkad oma läheduses kedagi, kellel on probleem, mure, siis püüa teda kõigepealt kuulata ja siis aidata. Ehk on võimalik nii mõnigi hing päästa.

P.S: Vaadates pealkirja, tuleb lõpetuseks siiski mainida, et mina isiklikult kardan vähemalt praegu küll rohkem vaadata oma pisikeste uisutamist, kui seda, et keegi tuleb ja tulistab minu (veel hullem laste) pihta. Kas pole paradoksaalne?

Pisarad!

Oi kui valus on vaadata pisaraid, eriti väikeste laste silmades. Paraku pean tunnistama, et tahan ma või ei taha, aga mul tuleb peaegu igal päeval näha neid kuumi pisaraid. Kui muidu oli päevas üks või äärmisel juhul kaks juhtumit, kus tuli last lohutada, siis täna oli mu klass vist küll põhjavee kohale sattunud. Tervelt kolm õpilast nutsid täna minu tunnis lohutamatult ja ära arva, et nutu põhjustas minu pahandamine lastega. Sugugi mitte.

Kuna mul oli täna kohe kaks eesti keele tundi järjest, otsustasin teist tundi pisut elavdada ning korraldasin õigekirja võistluse. See tähendab, et jagasin klassi rühmadesse ja iga rühm pidi hakkama siis tahvlile minu nimetatud sõnu kirjutama. Võistlus tekitas elevust, kuni üks mu pisikestest tüdrukutest lohutamatult nutma puhkes - ta ei oska kirjutada ega taha kirjutada. Minu ja klassikaaslaste toetusel ta siiski nõustus kirjutama ja sai ka sellega hakkama (mis siis, et natuke ette öeldi). Nuuksumist jätkus pisikesel aga tunni lõpuni ja vahetunnis teatas ta, et on minu pärast ära kulutanud poolteist pakki taskurätte. No mis mul muud üle jäi, kui lubasin talle need poolteist pakki tagasi tuua (see lubadus tõi õnneks naeratuse näole:).

Samas tunnis nuttis lohutamatult ka teine tüdruk. Nimelt oli üks rühm suutnud kirjutada kõik sõnad õigesti ja ma ütlesin nalja pärast (ja et nuuksuvat tüdrukut lohutada), et kiusame pisut veel seda rühma ja laseme neil veel sõnu kirjutada. Nad kirjutasid ja õigesti, kuid vahetunnis nägin, et üks tüdruk sealt rühmast nutab. Miks? Aga selle pärast, et ma neid kiusasin. Oh mind ja minu suuvärki küll, püüdsin talle siis rahulikult selgeks teha, et neil läks ju väga hästi, nad olid võitjad ja see oli lihtsalt väike test ning kiitus neile. Õnneks tundus, et minu veenmisest oli abi.

Kolmandad pisarad tulid täna matemaatika tunnis ühe poisi silmist. Nimelt oli ta saanud kontrolltöö eest 5- ja mul oli paari kohta tehtud väikesed parandused. Need viisid muidu väga korrektse ja idealismi poole püüdleva poisi endast välja. Kas sina oled kunagi nutnud 5- pärast? Mina ka pole, kuid sel hetkel ma isegi mõistsin poissi ja lohutasin jälle nii kuis oskasin. Muide, olen avastanud, et sellistel puhkudel toimib vahel ka ignoreerimistaktika. See tähendab, et tuleb tal lasta pisut nutta ja varsti on naeratus jälle suul.

Ja tegelikult tuli meelde, et täna nuttis millegipärast peale tunde ka teine poiss, miks, ei suutnudki ma välja selgitada. Oh seda elu, elukest küll, täiskasvanutel on raske, aga mulle tundub, et väikestel lastel on veelgi raskem. Kas ei kehtigi ütlus, väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured? Tänase (tegelikult juba eilse) päeva valguses väidan, et ei kehti! Pean ka oma lastega tõsiselt veelkord rääkima sellest, et võita, tuleb osata ka kaotada (kuulsin just ühes väga vahvas saates "Kui metsa ees ei oleks" esinenud Erki Noole suust).

(Käsi)töine vaheaeg

On ikka ütlemata mõnus, et koolid peavad aeg-ajalt vaheaaegu. Sain sel nädalal korralikult puhata ja lihtsalt nautida seda, mida teha meeldib. Kõigepealt meeldib mulle muidugi sporti teha. Vaheaaeg algaski sportlikult õpetajate korvpalliturniiriga. Kas usud või mitte, aga on väga palju õpetajaid üle Eesti, kes armastavad korvpalli mängida. On isegi nii palju võistkondi, et need tuleb jagada kolme liigasse. Esimeses liigas on siis profid korvpallurõpetajad, teises liigas poolprofid ja ja kolmandas lihtsalt õpetajad Meie oleme juba aastaid tegutsenud kolmandas liigas ja üritanud seal anda oma parima. Sel korral õnnestus meil siis ennast tõsiselt ületada. Mängisime järjest üle mitu võistkonda ja jõudsime välja liiga finaali, kus me arvatavas sõpruskohtumises pidime alla vanduma tugevamatele. Hõbemedalid teises liigas olid aga tõsiasi ja nende üle oli meil tõeliselt hea meel. Olgu siiski tõe huvides ära märgitud, et mina tegutsesin rohkem vahetusmängija ja ergutustüdrukuna (aga see-eest tegin kõva ja innustavat häält .

Pärast korvpalliturniiri sain siis põgeneda loodusesse nautima puhkust. Kulus see imekiiresti, enamasti õmblesin, kudusin ja lugesin. Pika lumivalge salli sain peaaegu valmis, nüüd on vaja vaid mantlit selle juurde. Lugema hakkasin raamatut Salme Reegist. Üldse on viimasel ajal hakanud mind näitlejate elulood huvitama. Salme Reegi raamat on küll pooleli, aga olen juba väga palju temast teada saanud ja pean tunnistama, et leidnud temaga palju sarnaseid jooni (eks tema oli ju ka pisike ja poisilik). Fantastline naine, kes 60ndates oli võimeline mängima poisikest - uskumatu. Järgmisena loodan lugeda raamatuid Tõnis Mäest ja Helgi Sallost. Mine tea, ehk peaks jõuluvanale kirjutama, et neid raamatuid sooviksin ... Ja kõigele lisaks - homme on ilmumas ju Harry Potteri viimane osa. See jääb küll nüüd jõuluvaheaja lugemiseks.

Puhkusest rääkides ei saa mööda ilmast. Maha sadas esimene lumi ja muutis metsa imeilusaks! Lihtsalt vaata suu lahti ja ammuta endasse seda lummust. Esimese talvine ülesannegi sai täidetud - elusuuruses lumememm sai valmis ehitatud. Nüüd ootavad talve jooksul järge suusad, uisud ja kelk. Kardan siiski, et esimene lumi päris maha ei jää, kuid terve talv veel ees. Muide, lugesin just ühte artiklit, kus Vegard Ulvang arvab, et Eesti asub ohutsoonis, mis puudutab suusatamist. See tähendab, et mõne aja pärast ei pruugi eestis üldse enam suusatada saada, kuna lund lihtsalt pole. Kliima soojenemine on moesõna, ega Al Gore ja tema meeskond ilmaasjata Nobeli rahupreemiat võitnud. Kuskil mälusopis on ka artikkel, kus mainitakse, et tulevikus on Eestil head väljavaated turismimaaks, sest siin on just parasjagu soojust, lõunamaades pidi väga palavaks minema. Olgu kuidas selle soojusega on, homme on taas tööpäev ja uue veerandi algus. Ikka päev ja nädal korraga, las see soojus jäägu esialgu südamesse Toredat nädalat sulle, kes sa ka seda lugema juhtud... ja sallid kaela!!!

Minu Sillu

Olen juba jõudnud ennast siin päris palju avada, kuid oma suurest loomaarmastusest pole ma rääkida jõudnud. Olgu kassid või koerad, hobused või kitsed, olen alati nende juures neid silitamas. On loomulik, et sellisel loomaarmastajal on ka endal olemas loom. Mul oli ta, kuni tänase hommikuni. Asudes tööle linna, kus ma vaevalt kedagi tundisin, olin kindel, et üks armas seltsiline peab mul olema. Selleks sai tubli helesinine viirpapagoi, kes nimeks sai Sillu. Alguses oli ta kõva sädistaja ja lendaja. Mul oli toas lae all tema jaoks olemas isegi anteenist tehtud õrreke, kus tal meeldis istuda ja sädistada. Suvevaheajal viisin ta hoiule teise papagoipidaja poole, kes üritas teda isegi paaritada. Algus oli kena ja ehitati isegi pesa, kuid siis tekkisid tülid ja pesaehitus jäi katki. Sel aastal hakkasin märkama, kui kurvaks mu linnuke jäi, ei lennanud enam nii hästi ja ei sädistanud. Varem pidin teki puurile peale panema, kui tahtsin hommikuti magada, nüüd polnud seda ammu enam vaja teha. Ta lihtsalt ei laulnud. Olen päris kindel, et ta tundis üksindust, aga ei julgenud ka uut paarilist kõrvale võtta. Minu oma ju õige eakas. Püüdsin teda lohutada sellega, et riputasin talvel akna taha, kus tema puur oli, rasvapallikese. Nii sai ta loodetavasti vähemasti tihastega juttu ajada. Mitu korda olen nädalavahetusel tulles kartnud, kas ja kus ta on (paar korda on ta mind ka ehmatanud, olles pugenud avatud puurist laua alla). Täna hommikul, kui mul oli ebatavaliselt kiire, olin just välja minemas, kui mõtlesin korraks veel Sillut vaadata. Teda polnud, õigemini oli, aga puuri põrandal maas, surnud. Nii et mul oli sõber Sillu, isepäine, aga väga armas viirpapagoi... .

Tempo!

See nädal on olnud nii tempokas, et pole jõudnud mahti midagi kirja pannagi ja nädal pole veel kaugeltki läbi. Aina tempokamaks see nädal läheb. Igatahes pole ma sel nädalal saanud üle 6 tunni öösiti magada. No lihtsalt ei ole aega. Tunnid, trennid, koosolekud, parandatavad tööd, hinnete väljapanek, arenguvestlused, poisteõhtu (oo ja, see sai ka õnnelikult tehtud, autod sõitsid nii mis mürinal ja tundus, et poistel oli vahva), külaskäigud jne. Täna oli isegi selline olukord, et üheaegselt katsusin teha maletreeningut, kirjutatada tunnistusi ja neid kilesse pakkida. Trenni lõppedes kähku jope selga ja oma lemmiksõbra, vennapoja juurde, kes mind ootas.

Tavaliselt on hetked enne magamajäämist need, mis minul on kõige mõtteviljakamad, ideederohkemad. Huvijuhina töötades mõtlesin enamus üritusi välja öösel, mistõttu kord või paar korda kuus tuli öö jooksul magamist ehk tunnike või paar. Aga ideed olid vägevad Mõned nii vägevad, et panin need isegi öösel kirja, et meelest ei läheks ja mõned nii julged, et hommikul kahtlesin kõvasti oma idee teostuses. Näiteks kirjutasin juba 5 aastat tagasi ühel öösel tollasele ETV direktorile meili, kui väga mulle meeldis saade Saksamaa otsib superstaari ja miks meil sellist saadet ei ole. Sain isegi temalt muide vastuse, kus ta kirjutas, et 2 takti ette on plaanis muuta millekski sarnaseks. Sel nädalal ei tulnud öisest mõttetööst midagi välja. Nii kui kell 2 või hiljemgi pea padjale panin (mul nimelt komme enne magamaminekut postimeest lugeda), nii ka magasin. Iseenesest ju vahva. Õnneks ei pea ma ka päris kella 8ks kooli jõudma, nii et mõned värvilised unenäod (mida ma nagu tavaliselt ei mäleta) ma ehk ikka ära nägin.

Kuna ka nädalalõpp on tulemas üsnagi teguderohke, siis tänan kõrgemaid jõudusid, kes mõtlesid välja koolivaheaja. Plaanin järgmist nädalat alates teisipäevast nautida looduses ning vaikuses, koguda energiat ja muidugi magada... Ära sinagi oma töö ja tegemistega väga üle pinguta ning leia aega puhkamiseks, eks...

P.S :Kogu muu tegevuse kõrval sai ka poodlemas käidud. Muretsesin endale Salme Reegi mälestuste raamatu ja Laulupeo DVD. Näis, mitu päeva, kuud või aastat kulub, enne kui nende jaoks aega leian

Pilt on, häält ei ole!

Tõele au andes tuleb tõdeda, et nüüd hakkab vaikselt ka hääl tagasi tulema. Põen siin nimelt juba mitmendat päeva õpetaja tüüpilist kutsehaigust ehk hääletust. No ei karjunud ma laste peale, joomisega ka liiale ei läinud (peaaegu karsklane nagu ma olen), aga hääl ära kadus. Tegelikult peaksin kodus istuma ja oma häält ravima, aga see hirmus kohusetunne, mis mind sikutab, ei lase. Nii käisingi koolis lastele sosistamas ja avastasin huvitava fenomeni. Kui õpetajal pole häält, siis pole seda ka lastel. Ehk teisisõnu hakkasin ma mõtlema, et ega see hääle kadumine nüüd nii väga halb ka ole. Lapsed püüavad pingsalt kuulata iga su sosinat ja seda saab muidugi teha ainult vaikuses. Eriti vahva oli muidugi see, et meil oli täna evakuatsiooni õppus, kus kogu koolipere evakueeriti koolimajast tulekahju tõttu. Kujuta ette hääletut õpetajat, kes peab andma selgeid ja kõlavaid korraldusi klassile, kuidas ja kuhu evakueerida. Õnneks sattus mulle selleks ajaks tubli klass ja vaatamata kolmandale korrusele, olime esimeste seas, kes välja jõudsid (ja täies koosseisus). Igatahes soojendasid mind nende päevade jooksul minu klassi tüdruku kallistus ja hoiatus, et ma mingil juhul haigeks ei jääks ning head paranemissoovid ka minu meediaõpilastelt 10. klassist. Tänase vägagi pika päeva (malering, arenguvestlus) lõpetasin hoopiski kinos. Käisin vaatamas filmi "Georg". Film oli huvitav ja vaadatav, Matvere oma osas väga hea, kuid kas olin liialt väsinud või oli häda milleski muus, väga suurt muljet film ei jätnud. Hea, aga mitte superhea (puhtalt ainult minu arvamus). Niisiis hea sõber, hoia oma häält, otsi kapist välja sall, müts ja kindad, pane tõmbama teevesi ja tee mesinikuga kaupa. Siis võib külm sügis edasi tegutseda Ole terve!